IV.9 Juhtseptakord ja pöörded

IV.9 Juhtseptakord ja pöörded

IV.9 Dominandi ja predominandi täiendav kontrapunktiline laiendamine: juhtseptakord ja selle pöörded: VII7, VII65, VII43, VII2.

Juhtseptakordiks (VII7) nimetatakse laadi juhthelilt ehk seitsmendalt astmelt üles ehitatud septakordi. Loomulikus mažooris avaldub see poolvähendatud (vt näide IV.9.1a), harmoonilises mažooris ja minooris aga vähendatud septakordina (vt näiteid IV.9.1b ja c). Klassikalises harmoonias eelistataksegi mažooris selle akordi puhul laadi harmoonilist kuju ehk antud akordi kasutatakse reeglina vähendatud kujul. Nimetatud septakord moodustub laadi ebapüsivatest astmetest, mistõttu see on sobiv harmoonilise ebapüsivuse artikuleerimiseks. Samas muudab nimetatud omadus akordi funktsionaalselt ambivalentseks, mistõttu mainitud akord või selle pööre saavad sõltuvalt kontekstist avalduda nii dominanti kui ka predominanti (subdominanti) esindavate akordidena.

Septakordina sisaldab ka juhtseptakord kontrapunktiliselt seotud heli ehk akordi septimit, mida tuleb analoogiliselt harmooniatega V7 ja II7 käsitleda hääle figureerimisel moodustuva abiheli või pidehelina (vt näiteid IV.9.1e ja f). Teisisõnu tuleb akordi septim hääles, kus see avaldub, korrektselt ette valmistada ja lahendada. VII7 septim läbimineva helina reeglina üldreeglina ei avaldu, sest see eeldaks mingis hääles liikumist 7-6-5 või 5-6-7, mille harmoniseerimine funktsionaalharmooniale sobiva järgnevusega on mitmel põhjusel problemaatiline (selle kohta vt ka teemat ülatetrahordi harmonisatsioon, ptk IV.7 ja IV.8). Analoogiliselt II7 ja pööretega on ka VII7 ja pöörded neljahäälses segakooriseades kasutatavad vaid täielikul kujul (VII7 pöörded on ära toodud näites IV.9.1d).

Näide IV.9.1, VII7 ja selle septimi kontrapunktiline moodustumine

VII7, VII65, VII43 ja VII2 omavaheline ühendamine.

Nii nagu harmooniate V7 ja II7 puhul saab ka VII7 ja selle pöördeid omavahel ühendada. VII7 ja selle pöörete ühendamisel kehtivad septakordi ja selle pöörete ühendamise üldised reeglid: akordide ühendamisel peaks akordi septim asuma läbivalt mõnes kindlas hääles (ja hiljem vastavas hääles ka lahenema) ehk septim tuleks jätta vastavas hääles paigale (vt näiteid IV.9.2a–j), erandiks sellele reeglile on liikumine sekundakordile (VII2), mille puhul on mõnikord erandlikult võimalik mõne akordiheli, s.o priimi, tertsi või kvindi, ning akordi septimi vastastikune väljavahetamine (vt näiteid IV.9.2k–m). Seda tehes tuleks aga igal juhul vältida mistahes hääles suurendatud meloodilise intervalli (<2 või <4) moodustumist, mis vähendatud juhtseptakordi puhul on kerge tekkima (<4 tuleks alati asendada >5-ga; vt näiteid IV.9.2e–j). Seetõttu on järgnevus VII7-VII2 võimalik vaid loomulikus mažooris, kus VII7 avaldub poolvähendatud septakordina (vt näiteid IV.9.2k). Järgnevus VII65-VII2 on VII7 vähendatud kuju puhul võimalik vaid siis, kui nii bassis kui ka meloodias avaldub meloodiline tritoon vähendatud kvindina (vt näide IV.9.2n).

Näide IV.9.2, VII7 ja selle pöörete omavaheline ühendamine

[sisesta näide IV_9_2]

VII7, VII65, VII43 ja VII2 kui II ja V astme harmooniaid ühendav akord (S-VII-D).

Kuna VII7 moodustub laadi ebapüsivatest astmetest, millest osa seostub dominant- ja osa subdominantfunktsiooniga (predominantfunktsiooniga), on VII astme harmoonia ühtlasi sobiv II ja V astme ehk subdominant- ja dominantfunktsiooni esindavate harmooniate sujuvaks ühendamiseks. Vastavalt tertsisuhteliste harmooniate laskuva ühendamise põhimõttele (vt ptk IV.2) ühendatakse kolm mainitud harmooniat järjekorras II-VII-V ning kuna kõigi puhul on tegemist septakordi või selle pöördega, tuleb ühtlasi korrektselt ette valmistada ja lahendada kolm akordi septimit, s.t et septimiks muutuvad helid tuleb jätta vastavas hääles paigale ja lahendada astmeliselt laskuvalt (ülejäänud häältes liikumist ei toimu). Mainitud piirang võimaldab ühendada vaid kindlaid septakordi kujusid: II7-VII65-V43 (vt näide IV.9.3a), II65-VII43-V2 (vt näide IV.9.3b), II43-VII2-V7 (vt näide IV.9.3c) ja II2-VII7-V65 (vt näide IV.9.3d), mis kontrapunktiliselt on käsitletavad järjestikkuste pideakordidena. Sellised pideahelad on omased harmoonilistele sekventsidele, mille hulka järgnevus II-VII-V ka sisuliselt kuulub (vt ka ptk IV.10).

Näide IV.9.3, II, VII ja V astme septakordide ja pöörete ühendamine

Juhtseptakord kui dominant (1). VII7, VII65 ja VII43 kahte toonikat ühendava abiakordina (T-D-T).

Kuigi VII7 või selle pöörded lahenevad toonikasse reeglina V astme harmoonia kaudu (vt eelmist alapeatükki), võib neile toonika järgneda ka vahetult. Sellisel juhul võib VII7 või selle pööre funktsioneerida toonikat kaunistava abiakordina. Kui VII7 laheneb I kolmkõlasse (vt näiteid IV.9.4a ja b), siis VII65 ja VII43 toonika sekstakordi (I6; vt näiteid IV.9.4c ja d) ja VII2 toonika kvartsekstakordi (I64), mis vastavalt kontekstile võib mõnikord funktsioneerida ka kadentsikvartsekstakordina (K64; vt näide IV.9.4e). Keelatud paralleelsuste vältimiseks tuleb enamikel juhtudel kahendada VII7 või selle pöörde lahendusharmoonias erandlikult akordi tertsi (k.a. I64, vt näiteid IV.9.4b–e ning ka kontrapunktiliselt analoogilist V7 ühendamist VI kolmkõlaga näites IV.7.1c, kus VI kolmkõla on samuti tertsikahendusega). Toonikalt juhtseptakordile või selle pöördele liikumisel võib ühtlasi mõne häälepaariga seonduvalt moodustuda kaks järjestikust kvinti, mis on lubatud juhul, kui esimene neist on puhas ja teine vähendatud (p5->5; vt näite IV.9.4b soprani- ja aldihäält). Siiski peaks vältima mainitud kvintide tekkimist seonduvalt bassiga.

Näide IV.9.4, VII7 ja pöörded toonikat prolongeeriva abiakordina

Juhtseptakord kui dominant (2). VII7, VII65 ja VII43 kahte toonikat ühendava läbimineva akordina (T-D-T).

Kuna VII7 saab otse toonikasse lahenedes liikuda vaid I astme kolmkõlasse ning VII65 ja VII43 selle esimesele pöördesse I6, siis saab VII7 kahte toonikat ühendava läbimineva akordina moodustuda vaid I6 ja I ühendamisel (vt näide IV.9.5a), VII65 ja VII43 aga vastupidi I ja I6 ühendamisel (vt näiteid IV.9.5b ja c). Analoogiliselt VII7 kui toonikat kaunistava abiakordiga on ka VII7 kui läbiminevale akordile liikumisel võimalikud paralleelsed kvindid, millest esimene on puhas ja teine vähendatud (vt soprani ja tenorihääle liikumist näites IV.9.5a); VII7 või selle pöörde lahendusakord on reeglina tertsikahendusega (vt näiteid IV.9.5a ja c).

Näide IV.9.5, VII7 ja pöörded toonikat prolongeeriva läbimineva akordina

Juhtseptakord kui dominant (3). VII7, VII65 ja VII43 subdominanti ja toonikat ühendava läbimineva akordina (S-D-T).

Järgnevuses S-D-T võib V astme dominant olla asendatud VII7 või selle pöördega. VII7 põhikujule peab liikuma juhtheli astmeliselt tõusvale lahendusele vastassuunalise ehk laskuva bassihüppega (vt näide IV.9.6a). Kuna nii VII65 kui ka VII43 lahenevad reeglina tertsikahendusega toonikasekstakordi, siis tuleks järgnevustes IV-VII65-I6 ja IV-VII43-I6 vältida olukorda, kus nii IV kui ka I6 langevad meetrumi suhteliselt rõhulisele osale, sest selle tulemusena võivad bassiga seonduvalt moodustuda rõhulised oktavid (vt näidete IV.9.6b ja c alumist süsteemi ja vrd seda ülemise süsteemiga).

Näide IV.9.6, VII7 ja pöörded subdominanti ja toonikat ühendavate läbiminevate akordidena

Juhtseptakord kui predominant (1). VII43 ja VII2 toonikat ja dominanti (K64 või V) ühendavate akordidena. VII43 ja VII2 subdominanti prolongeerivate predominantidena.

Mõnikord võib VII7 pööre funktsioneerida ka kui predominant. See on eelkõige omane pööretele VII43 ja VII2, mis ehitatakse üles laadi IV või VI astmelt, ja millelt seetõttu on suhteliselt mugav ja loomulik edasi liikuda V astme dominandile. Kui VII43 võib funktsioneerida ka dominandina (vt eelnevaid alapeatükke), siis VII2 ainult predominantakordina, sest I64 kui VII2 lahendusakord on toonikakolmkõlalt alguse saavas järgnevuses tõlgendatav juba kadentsikvartsekstakordina (I-VII2-K64), mistõttu sellises järgnevuses funktsioneerib VII2 juba läbimineva predominantakordina (vt näide IV.9.7a; vt ka näide IV.9.4e). Analoogilise predominandina võib moodustuda ka VII43, kuigi antud akordi puhul on see bassiga seonduvate paralleelsete kvartide vältimiseks parem lahendada K64 vältides otse V astme dominanti (vrd näite IV.9.7b ülemist ja alumist süsteemi). Lisaks eelmainitule funktsioneerib VII2 subdominanti pikendava ehk seda prolongeeriva harmooniana ka järgnevuses IV6-VII2-K64 (vt näide IV.9.7c). Analoogiliselt toonikast alguse saava järgnevusega (vt näide IV.9.7b) tuleks ka subdominanti prolongeeriva VII43 puhul lahendada see soovitavalt otse V astme dominanti, et vältida bassiga seonduvate paralleelsete kvartide tekkimist (vrd näite IV.9.7d ülemist ja alumist süsteemi).

Näide IV.9.7, VII43 ja VII2 predominantakordidena

VII2 kadentsikvartsekstakordi kaunistava abiakordina.

Mõnevõrra erandlikum on K64 kaunistav VII2, mis K64 abiharmooniana on tavaliselt omakorda mõne teise subdominantharmooniaga prolongeeritud. Mõnes sellises järgnevuses (näiteks K64-VII2-I64-II65-K64…) funktsioneerib akordile VII2 vahetult järgnev I64 mitte niivõrd VII2 lahendusakordi, kuivõrd VII2 ja seda prolongeerivat II65 ühendava läbimineva akordina, mistõttu VII2 tegeliku lahendusakordina tuleks vaadelda akordile II65 järgnevat K64 (vt näide IV.9.8).

Näide IV.9.8, VII2 kadentsikvartsekstakordi kaunistava abiakordina