IV.8 Kõrvalsekstakordid

IV.8 Kõrvalsekstakordid

IV.8 Põhikolmkõlade kontrapunktiline laiendamine (II): kõrvalsekstakordid: (II6,) III6, VI6, VII6

Põhikolmkõlasid (I, IV ja V) kui harmooniliste põhifunktsioonide esindajaid on kadentsieelses harmoonias võimalik asendada ka sama funktsiooni esindavate kõrvalastme sekstakordidega ehk kõrvalsekstakordidega: I kolmkõla saab asendada VI6, IV kolmkõla II6 ning V kolmkõla sekstakordidega III6 või VII6. Nii nagu mistahes muu asendamise puhul, on ka kõrvalsekstakordid võrreldes asendatava kolmkõlaga üldreeglina vastava funktsiooni nõrgemad esindajad ning esinevad seetõttu kadentsiharmoonias harvem. Erandiks on IV kolmkõla asendav II6, millele järgnev V astme harmoonia ehitub üles kvint madalamalt luues seega eelneva akordiga lähima võimaliku harmoonilise seose (vt ka ptk III.5). Erinevalt põhisekstakordidest kahendatakse kõrvalsekstakordides reeglina bassiheli ehk akordi tertsi, kuid võimalik on vajadusel ka priimi kahendamine. Kõrvalsekstakordides on võimaluse korral soovitatav vältida kvindikahendust ja mõnikord ka kvindi meloodilist seisu. Näites IV.8.1a on toodud kõrvalsekstakordid elementaarkujul ning näites IV.8.1b on II6 põhjal demonstreeritud kõrvalsekstakordidele tüüpilisi kahendusi ja meloodilisi seise.

Näide IV.8.1, Kõrvalsekstakordid

IV asendamine II6-ga (kordamine). II6 abiakordina kadentsile järgnevas täiendis (T-S-T).

Nagu öeldud, on IV kolmkõla asendav II6 erinevalt enamikest kõrvalsekstakordidest tavaline ka kadentsiharmoonias. II6 kadentsiharmoonias käsitles peatükk III.5. Kuna II6 suurendab võrreldes IV kolmkõlaga harmoonia tunglevust V astme harmoonia (dominandi) suunas, siis IV ja II astme harmoonia üheaegse esinemise korral peab IV astme harmoonia kõlama alati enne II astme harmooniat, mida toetab omakorda tertsisuhteliste harmooniate laskuva ühendamise nõue. Kontrapunktiliselt võib II6 vaadelda aga IV kolmkõlana, milles kvint on asendatud sekstiga (IV5→6, IV6; vt näide IV.8.2a). Käsitledes IV kolmkõla seksti kvindi vastena ühendub II6 sellele eelneva toonika- ja järgneva dominantharmooniaga analoogiliselt IV kolmkõlaga (vrd näiteid IV.8.2b ja c ning d ja e). Kuna aga kõrvalsekstakordides võib kahendada tertsi kõrval ka akordi priimi, siis võimaldab II6 erinevalt IV kolmkõlast sageli suuremat häältejuhtimise vabadust.

Näide IV.8.2, II6 järgnevuses T-S-D

Analoogiliselt II astme septakordi pööretega saab ka II6 kasutada täiskadentsile järgnevas plagaalses täiendis (vt näide IV.8.3), kuid sekundisuhteliste akordide tavapärasest tõusvasuunalisest ühendamisest lähtuvalt pole järgnevus I-II(6)-I erinevalt järgnevusest I-IV-I tonaalsele muusikale reeglina iseloomulik. Päriselt seda välistada siiski ei saa ja seda eriti postklassikalises harmoonias, mis sisaldab juba neomodaalseid elemente. (Neomodaalne kui laadiline mõtlemine lähtub primaarselt häälest ning sellise mõtlemise puhul on harmoonia meloodiliste häälte ühendamise saadus. Harmooniline ehk tonaalses harmoonias domineeriv mõtlemine lähtub aga kooskõlast (akordist) ning sellises mõtlemises moodustuvad meloodilised hääled harmooniate ühendamisest.)

Näide IV.8.3, II6 plagaalses täiendis

V asendamine III6-ga: V6 (V67).

Analoogiliselt IV kolmkõlaga, mida võib asendada sellest terts madalamalt üles ehitatud kolmkõla esimene pööre ehk II6, asendatakse ka V kolmkõla, kuigi vähemal määral, III6-ga. Kontrapunktiliselt tekib III6 V kolmkõla kvindi asendamisel sekstiga: V5→6, V6=III6 (vt näide IV.8.4a). Seetõttu nimetatakse III6 ka sageli dominandiks sekstiga (V6) ning eriti seal, kus selle akordi dominantfunktsiooni on oluline rõhutada, seda V astme harmooniana ka tähistatakse.

Käsitledes V6 seksti kvindi analoogina ühendub V6 sellele eelneva toonika- või subdominantharmoonia ning järgneva toonikaharmooniaga nii nagu V kolmkõlagi (vt vrd näiteid IV.8.4b ja c ning d ja e). Erinevalt II6 kahendatakse sekstiga dominandis reeglina ainult bassiheli; V6 kui III6 priimikahendus on mõeldav siis, kui antud akord on funktsionaalselt neutraalne, s.t kui see ei funktsioneeri dominandina: viimane on omane sekventsidele. Samuti on piiratud V6 meloodiline seis, milleks on sekst või priim (6V6 ja 1V6), aga peaaegu mitte kunagi terts (vt näiteid IV.8.4f ja g). V6 võib mõnikord asendada kadentsikvartsekstakordi (K64) ja siis laheneb see edasi tavapärasesse V astme kolmkõlasse või septakordi (V6-5 või V6-5-7, vrd näiteid IV.8.4h ja i).

Näide IV.8.4, V6

Analoogiliselt V kolmkõlaga, saab ka V7 kvinti asendada sekstiga, mille tulemusena moodustub dominantseptakord sekstiga (V76; vt näide IV.8.5a). Kuna septakord sisaldab kontrapunktiliselt seotud heli ehk akordi septimit, mis laheneb astmeliselt laskuvalt laadi kolmandasse astmesse, siis mainitud laadi aste enam akordi seksti lahendusheliks ei sobi. Erinevalt dominantkolmkõlast sekstiga, kus akordi sekst võis jääda lahenemisel nii paigale kui ka liikuda alla (vt näiteid IV.8.4c ja e), saab V76 sekst liikuda ainult alla (vt näiteid IV.8.5b–e). Samuti kasutatakse dominantseptakordi sekstiga ainult seksti meloodilises seisus (6V76, vt näiteid IV.8.5b–e). Samas võib dominantseptakordile sekstiga nii eelneda kui ka järgneda tavapärane V7 (vt näiteid IV.8.5c, d ja e) Esimesel juhul on akordi sekst kontrapunktiliselt mõistetav ühepoolse abihelina (vt näide IV.8.5c), teisel puhul (rõhulise) läbimineva helina (vt näide IV.8.5d), kolmandal puhul aga pidehelina (vt näide IV.8.5e). NB! V või V6 kui struktuurilt lihtsamad harmooniad akordidele V7 või V76 järgneda ei saa, sest ühe funktsiooni piires saab liikuda lihtsamatelt akordidelt keerukamatele, kuid mitte vastupidi.

Näide IV.8.5, V76

I asendamine VI6-ga: I6.

Analoogiliselt IV ja V kolmkõlaga, saab ka I kolmkõla kvinti asendada sekstiga, mille tulemusena moodustub toonikakolmkõla sekstiga ehk kuues sekstakord: I5→6, I6=VI6 (vt näide IV.8.6a). Ka I6 kuulub toonikasse, olles küll võrreldes I kolmkõlaga vastava harmoonilise funktsiooni nõrgem esindaja. Tavaliselt tekib I6 kui VI6 analoogiliselt VI kolmkõlaga algustoonika prolongeerimisel ning tertsisuhteliste harmooniate ühendamise reeglist lähtuvalt kõlab see peale I kolmkõla (ja üldreeglina mitte vastupidi; vt näide IV.8.6b). Täiskadentsi lõppharmooniana on I6 ebatavaline ning kasutatav pigem postklassikalises harmoonias.

Näide IV.8.6, I6

VII6 läbimineva akordina (T-D-T). Tõusva ülatetrahordi harmonisatsioon (S-D-T).

Kui VII kolmkõla põhikujus tonaalses muusikas reeglina ei kasutata, siis selle esimene pööre VII6 on üsna levinud ja seda eriti eelklassikalises muusikas (barokk; vt näide IV.8.7a). Erinevalt harmooniatest II6, III6 ja VI6 ei asenda VII6 aga sellest terts kõrgemalt üles ehitatud harmooniat (II), vaid hoopis V astme harmooniaid, tavaliselt V64, V43, aga ka V või V2. Sellest tuleneb, et VII6 esindab harmoonilise funktsioonina dominanti ning on kontrapunktilises mõttes kasutatav eelkõige kui läbiminev akord. Kuna antud akordi priim on laadi juhtheli, siis seda erinevalt teistest kõrvalsekstakordidest ei kahendata; seega on võimalik ainult tertsikahendus.

Dominantfunktsiooni kuuluva läbimineva akordina võib VII6 ühendada toonikakolmkõla selle esimese pöördega või vastupidi (I-VII6-I6 või I6-VII6-I) või IV kolmkõla toonikaga (IV-VII6-I). Esimesel juhul tekib see sarnaselt läbimineva kvartsekstakordiga V64 (vt näiteid IV.8.7b ja c). Teisel juhul kasutatakse seda aga sageli tõusva ülatetrahordi (meloodias kõlava 5-6-7-8) harmoniseerimiseks (vt näide IV.8.7d).

Meloodiakäik, milles vahetult teineteisele järgnevad laadi 6. ja 7. aste, nõuab harmoniseerimisel teatavasti erilist tähelepanu. Laskuva ülatetrahordi (8-7-6-5) harmoniseerimisel eeldab laadi 7. aste dominant- ja 6. aste subdominantharmoonia kasutamist, mis aga tekitaks järgnevuse D-S ja läheks seega funktsionaalharmoonia printsiipidega vastuollu. Seega harmoniseeritakse laadi 7. aste sellisel puhul funktsionaalselt neutraalse toonikat prolongeeriva III kolmkõlaga (vt näiteid IV.7.2b ja c).

Tõusva 6-7 harmoniseerimisel IV ja V kolmkõlaga tekiks aga vajadus liikuda kõigis häältes astmeliselt tõusvalt ning see tooks endaga kaasa keelatud paralleelsed oktavid ja kvindid. V kolmkõla saab sellises järgnevuses asendada küll harmooniatega V43 või V2 (vt näiteid IV.8.7e ja f), kuid esimesel juhul tooks see endaga kaasa mitte kõige sujuvama häältejuhtimise (tenoris kõlava laskuva kvardihüppe, vt näide IV.8.7e), teisel juhul aga V2 kohustusliku lahendusharmoonia I6, mis kõikidel juhtudel ei pruugi olla sobiv (vt näide IV.8.7f). V asendamine harmooniaga VII6 võimaldab aga ülalkirjeldatud probleeme vältida (vt näide IV.8.7d). Näites IV.4.8d toodud järgnevus ei saa tonaalses muusikas siiski funktsioneerida (täis)kadentsina.

Näide IV.8.7, VII6