IV.2 Prolongatsiooniharmoonia. Orelipunkt. Abiakord. Asendusakord. Läbiminev akord. Kadentsieelne harmoonia ja funktsionaalsus – akordide kvint-, terts- ja sekundisuhtelised järgnevused.

Prolongatsiooniharmoonia on kadentsieelse harmoonia peamisi avaldusvorme, mis põhineb algusharmoonia (tavaliselt toonika) kontrapunktilisel figureerimisel. Prolongatsiooniharmoonia tekib mingis harmoonias sisalduvate helide kaunistamisel abihelikäigu või arpedžoga, arpedžohelide ühendamisel läbimineva heliga ning seeläbi tekkivate figuuride täiendaval rütmilisel kaunistamisel, mille tulemusena moodustuvad uued harmooniad (akordid). Prolongatsiooniharmoonia peamisteks avaldusvormideks on kaunistamine orelipunkti, abiakordi või asendusakordiga ning nõnda moodustuvate akordide (harmooniate) ühendamine läbiminevate akordidega.

Orelipunkt tekib tavaliselt kas toonika- või dominantkolmkõla ülahäälte kaunistamise tulemusena, millele bassis ehk alahääles vastandatakse prolongeeritava harmoonia kaunistamata priim. Orelipunktile tüüpiliselt on ülahäälte kaunistamise tulemusel tekkivad harmooniad prolongeeritava harmoonia suhtes dissoneerivad ning esindavad erinevaid harmoonilisi funktsioone, mille tulemusena tekib polüharmooniline (mitme harmoonia samaaegne kõlamine) efekt. Orelipunkti ülesmärkimisel kirjutatakse bassi kohal moodustuvad harmooniad põhikujus sulgudesse. Alahääle staatilisuse tõttu on orelipunktil vormis sageli n-ö raamistav funktsioon: see avaldub peamiselt kas kadentsieelse harmoonia esmase prolongatsiooni või kadentsile järgneva täiendina. Toonikaorelipunkt kõlab üldreeglina muusikalise lause alguses või pärast täiskadentsi (vt näiteid IV.2.1a ja b), dominandiorelipunkt aga pärast poolkadentsi (vt näide IV.2.1c).

Vastavalt näitele IV.2.1a moodustuvad toonika bassil kõlavad subdominant- ja dominantharmoonia (teine ja kolmas harmoonia) toonikakolmkõla helide ühendamisel läbiminevate helidega (vt ülahääle helidele lisatud tähiseid). Näites IV.2.1b moodustuvad harmooniad aga nii toonikahelisid ühendavate läbiminevate helide (tenor) kui ka neid kaunistavate abihelide kasutamisel. Analoogiliselt kombineeritakse läbiminevaid helisid (sopran) ja abihelisid (alt) ka näites näites IV.2.1c.

Näide IV.2.1, Prolongatsiooniharmoonia: orelipunkt

Prolongatsiooniharmoonia teiseks levinud avaldusvormiks on harmoonia kaunistamine abiakordiga. Analoogiliselt abihelile võib see avalduda kahel viisil: ühe- ja kahepoolse abiakordina. Kahepoolne abiakord tekib mingilt harmoonialt ära ja sellele tagasi liikumisel. Teisisõnu kõlab see kahe ühesuguse või samalt bassilt üles ehitatud ja samasse funktsiooni kuuluva akordi vahel. Nii nagu abiheli on kaunistatava harmoonia suhtes võõrheli ehk vastavasse harmooniasse mittekuuluv heli, esindab ka abiakord prolongeeritava harmooniaga võrreldes alati mingit teist harmoonilist funktsiooni. Toonikat võib prolongeerida nii dominant- kui ka subdominantfunktsiooni esindava akordiga (T-D-T ja T-S-T ehk näiteks I-V₆-I ja I₆-IV-I₆; vt näiteid IV.2.2a ja b), dominanti ja subdominanti aga tavaliselt ainult toonikafunktsiooni esindava akordiga (D-T-D ja S-T-S ehk näiteks V-I₆₄-V ja IV-I₆-IV; vt näiteid IV.2.2c ja d; erandiks on n-ö suurendatud sekstiga predominantgruppi kuuluvad akordid, mida mõnikord kasutatakse abiakordidena dominandi prolongeerimisel, näiteks V-It₆-V; vt näide IV.2.2e, vt ka suurendatud sekstiga akordid ptk V.1). Ühepoolne abiakord tekib aga tavaliselt akordiühenduse puhul, milles dissoneeriv akord laheneb konsoneerivasse akordi (näiteks VII₇-I; vt näide IV.2.2f). Nagu näidetest ilmneb, tekib mingi harmoonia prolongeerimisel abiakordiga kahes või enamas hääles abihelikäigule sarnane liikumine.

Näide IV.2.2, Prolongatsiooniharmoonia: abiakord

Asendusakord tekib mingi harmoonia prolongeerimisel samasse funktsiooni kuuluva harmooniaga ehk järgnevustes T-T (näiteks I-I₆; vt näide IV.2.3a), S-S (näiteks IV-II₆; vt näide IV.2.3b) ja D-D (näiteks VII₇-V₆₅ või V₄₃-V₂; vt näiteid IV.2.3c ja d). Lisaks sellele tekib asendusakord ka mingi harmoonia prolongeerimisel n-ö funktsionaalselt neutraalse akordiga ehk akordiga, mille tulek ei tühista valitsevat harmoonilist funktsiooni nagu näiteks I-III või I-VI (mõlema toodud näite puhul säilib üldreeglina toonikafunktsioon, T-T; vt näiteid IV.2.3e ja f). Ülaltoodud näidete põhjal saab öelda, et asendusakord on kaunistatava akordiga kas priimi- või tertsisuhteline. Liikumine asendusakordile väljendub häältes peamiselt arpedžolaadse liikumise või paigalseisuna, võimalik on ka astmeline liikumine.

Näide IV.2.3, Prolongatsiooniharmoonia: asendusakord

Läbimineva akordiga saab ühendada nii samasse kui ka erinevatesse harmoonilistesse funktsioonidesse kuuluvaid akorde, kusjuures sarnaselt abiakordi ja abiheli analoogiale tekib seos ka läbimineva akordi ja läbimineva heli vahel: viimane võib teatavasti ühendada nii sama kui ka erineva akordi helisid. Esimesel juhul tekib läbiminev akord mingi harmoonia ja seda asendava harmoonia (akordi) vahel: näiteks järgnevuses I-I₆ võib kaks toonikafunktsiooni kuuluvat akordi olla ühendatud mõne dominantfunktsiooni kuuluva akordiga, näiteks akordidega VII₆ või V₄₃: I-VII₆-I₆ või I-V₄₃-I₆ (vt näiteid IV.2.4a ja b). (Muidugi peavad mingi akord ja selle asendusakord olema üles ehitatud erinevalt bassilt, sest vastupidisel juhul oleks kahe sellise akordi vahel moodustuv akord abiakord: näiteks järgnevuses IV-I₆-II₆ on I₆ abiakord kahe subdominantfunktsiooni esindava ja samalt bassilt üles ehitatud akordi vahel.)

Teisel juhul tekib läbiminev akord aga kahe erinevasse funktsiooni kuuluva akordi vahel: nii on näiteks abiakordikäiku I₆-V-I₆ võimalik täiendavalt kaunistada lisades toonika- ja dominantfunktsiooni esindava akordi vahele läbimineva subdominantfunktsiooni kuuluva akordi, näiteks IV kolmkõla: I₆-IV-V (vt näide IV.2.4c). Läbiminev akord, mis ühendab erinevatesse funktsioonidesse kuuluvaid akorde, ei pea moodustuma alati rangelt bassi astmelise liikumise tulemusena. Mõnikord võib astmeline liikumine olla varjatud (näiteks I-IV-V; vt näide IV.2.4d) või puududa sootuks, s.t et kontrapunktiliselt võib läbiminev akord avalduda hoopis mõnes hääles pide kasutamise tagajärjel (näiteks I-II₂-V₆₅, kus II₂ on I ja V₆₅ vahel moodustuv läbiminev akord, mis tekib bassis kõlava pide tagajärjel; vt näide IV.2.4e).

Kuna analoogiliselt abiakordile peaks ka läbiminev akord esindama ühendatavate akordidega võrreldes erinevat harmoonilist funktsiooni, siis tekib erinevatesse funktsioonidesse kuuluvate akordide ühendamisel läbimineva akordiga järgnevus, milles kõik kolm akordi esindavad erinevaid harmoonilisi funktsioone: liikumisel toonikast dominanti tekib järgnevus T-S-D ning liikumisel subdominandist toonikasse järgnevus S-D-T (liikumine dominandilt subdominandile on tonaalses muusikas pigem erandlik, mistõttu toonikat läbimineva akordina sisaldav järgnevus D-T-S on pigem harvaesinev; erandiks võib olla liikumine mõnele suurendatud sekstiga akordile: näiteks liikumisel abiakordile järgnevuses V-It₆-V võib olla haaratud ka toonika: V-I-It₆-V; vt näide IV.2.4f).

Näide IV.2.4, Prolongatsiooniharmoonia: läbiminev akord

Kuigi kadentsieelset harmooniat on sageli otstarbekam vaadelda pigem kontrapunktilise nähtusena, avaldub funktsionaalharmoonia mõju ka siin. Näiteks eelistatakse nii algustoonikat prolongeeriva abiharmooniana kui ka algustoonikat ja selle asendusharmooniat ühendava läbimineva harmooniana sageli dominantfunktsiooni esindavaid akorde (vt näiteid IV.2.5a ja b). Täiskadentsile järgnevas täiendis ehk kadentsijärgses harmoonias on aga abiharmooniatena tavalised pigem subdominantfunktsiooni esindavad akordid (vt näide IV.2.5c). Põhjuseks on see, et enne kadentsi tungleb harmoonia aktiivselt kadentsi dominandi suunas, mida algustoonika kontrapunktiline kaunistamine ka peegeldab. Pärast kadentsi dominandile ehk harmoonilisele eesmärgile jõudmist harmoonias sedalaadi tunglevus aga lakkab ning seda väljendab kõige selgemalt just toonika kaunistamine subdominantfunktsiooni esindavate harmooniatega. Kuid veelgi selgemalt avaldub funktsionaalsus prolongatsiooniharmoonias moodustuvate akordide ühendamisel läbiminevate harmooniatega. Nagu eelpool öeldud, tekib kahe erinevasse funktsiooni kuuluva harmoonia ühendamisel järgnevus, milles on esindatud kõik kolm peamist harmoonilist funktsiooni – toonika, subdominant ja dominant – ning milles harmooniliste funktsioonide järjestamisel järgitakse üldreeglina alati T-S-D-T mudelit (vt näiteid IV.2.5d ja e).

Näide IV.2.5, Prolongatsiooniharmoonia ja akordide funktsionaalsus

Kadentsieelse harmoonia funktsionaalsust väljendab ka iseloomulik viis, kuidas kvindi-, tertsi- või sekundisuhtelisi akorde ühendatakse. Teatavasti on harmooniliselt üksteisele kõige lähedasemad kvindisuhtelised akordid ehk akordid, mille priimide vahal moodustub kvint. Sellega on seotud ka eelpool mainitud Rameau arusaam, et mistahes harmoonia kõige loomulikumaks tendentsiks on liikuda edasi sellest kvint madalamal kõlavasse harmooniasse (vt ptk III.3). Sellest tulenevalt ühendatakse ka kadentsieelses harmoonias kvindisuhtelisi akorde reeglina laskuvalt ning erandiks sellele on ainult mõned sekventsjärgnevused (vt näide IV.2.6a). Kvindi kaheksjagamisel tekivad tertsid ning laskuvasuunaliselt ühendatakse ka tertsisuhtelisi akorde (näiteks I-VI-IV-II, aga ka II₂-VII₇-V₆₅ jne; vt näiteid IV.2.6b ja c). Sekundisuhtelisi akorde ühendatakse funktsionaalharmoonias aga pigem tõusvalt (näiteks IV-V või V-VI jne; vt näiteid IV.2.6d ja e), sest reeglina liigutakse tõusvalt ka kadentsi dominandile (erandiks on früügia kadents).

Näide IV.2.6, Akordide kvindi-, tertsi- ja sekundisuhteline ühendamine funktsionaalharmoonias