IV.5 Subdominandi kontrapunktiline laiendamine: teise astme septakord ja selle pöörded: II₇, II₆₅, II₄₃, II₂.

Teise astme septakord (II₇) on laadi teiselt astmelt üles ehitatud septakord, mis loomulikus mažooris avaldub väikse minoorse septakordina, harmoonilises mažooris ja minooris aga poolvähendatud septakordina. Teatavasti võib subdominantkolmkõla olla kadentsiharmoonias asendatud ka teise astme sekstakordi ehk lühendatult teise sekstakordiga (II₆) (vt ptk III.5). Kadentsiharmoonias võib viimase omakorda teisendada teise astme septakordiks ehk teiseks septakordiks (II₇), selle esimeseks pöördeks ehk teiseks kvintsekstakordiks (II₆₅) või selle teiseks pöördeks ehk teiseks tertskvartakordiks (II₄₃). Kadentsieelses harmoonias võib subdominant avalduda ka teise septakordi kolmanda pöörde ehk teise sekundakordina (II₂). Mainitud akordi ei saa kadentsis kasutada bassis kõlava ja astmeliselt juhthelile laheneva septimi tõttu, mis annab II₂ lahendusakordiks V₆ või V₆₅ – need aga kadentsi dominantharmooniatena teatavasti funktsioneerida ei saa.

Näide IV.5.1, II₇ ja selle pöörded

Analoogiliselt dominantseptakordile on ka teise septakordi septim kontrapunktiliselt seotud heli, mis tekib konsoneerivate harmooniate ühendamisel moodustuva hääle täiendaval figureerimisel. Kuigi septimi käsitlus teise septakordi ja selle pöörete puhul ei erine olulisel määral septimi käsitlusest dominantseptakordi puhul, on sellel akordide funktsionaalsusest tulenevalt ka mõningaid erijooni. Näiteks ei avaldu teise septakordi septim peaaegu kunagi abihelina, sest sellisena kaunistaks see ülemist või alumist juhtheli ehk helisid, mis kuuluvad pigem dominantfunktsiooni esindavasse akordi – dominanti aga teise astme kui subdominantharmooniaga üldreeglina ei prolongeerita. Küll on aga tavaline II astme harmoonia septim pidehelina (vt näide IV.5.2a). Lihtsama ja keerukama II astme harmoonia ühendamisel võib septim avalduda ka läbimineva heli või ühepoolse abihelina (vt näited IV.5.2b ja c). Eelpool öeldust tuleneb, et septimiks muutuva heli ehk septimieeliku olemasolu korral tuleks see jätta samas hääles paigale (näide IV.5.2a), selle puudumisel aga liikuda septimile astmeliselt (näide IV.5.2b) või tõusva hüppega (näide IV.5.2c).

Näide IV.5.2, Septimi kontrapunktiline moodustumine II₇ ja selle pööretes

II₇, II₆₅, II₄₃ ja II₂ asendusakordidena (S-S).

Analoogiliselt dominandile võib ka subdominantharmoonia olla enne edasi liikumist dominanti (või – harvemal juhul – enne tagasiliikumist toonikasse) asendatud mõne muu subdominantharmooniaga. Subdominantharmoonia asendamisel kehtivad samad reeglid, mis dominandi asendamiselgi: 1) liikumine toimub lihtsamalt akordilt keerukamale ehk kolmkõla või selle pööret võib asendada septakordi või selle pöördega, aga mitte vastupidi, 2) II astme septakordi ja selle pöörete omavahelisel ühendamisel tuleks septim jätta kindlas hääles paigale ning 3) liikumisel II astme tertskvartakordile (II₄₃) tuleks vältida tertsist suuremat bassihüpet, sest nimetatud akord on kasutatav peamiselt läbimineva akordina (samas on nimetatud akordilt bassihüppega äraliikumine võimalik). Lisaks sellele tuleb siin arvestada tertsisuhteliste akordide laskuva ühendamise nõuet (vt ptk III.1), millest lähtuvalt võib IV astme harmooniale järgneda II astme harmoonia, kuid mitte vastupidi.

IV kolmkõla või IV₆ ühendamisel II astme septakordi või selle pöördega käsitletakse seal moodustuvat septimit kontrapunktiliselt pidehelina ehk IV kolmkõlas tuleb septimiks muutuv heli (septimieelik) jätta järgnevas akordis samas hääles paigale. Sellest tulenevalt saab IV kolmkõla mugavalt ühendada eelkõige II astme septakordi ja selle esimese pöördega (II₇ ja II₆₅, vt näiteid IV.5.3a ja b), IV₆ aga teise pöördega (II₄₃, vt näide IV.5.3c). IV või IV₆ ühendamine kolmanda pöördega (II₂) pole reeglina kasutatav, sest selle puhul pole septimiks muutuvat heli võimalik samas hääles paigale jätta.

Näide IV.5.3, IV ja IV₆ asendamine II₇ või selle pöördega

II₆ või II kolmkõla ühendamisel II astme septakordi või mõne selle pöördega käsitletakse septimit laskuval liikumisel tekkiva läbimineva heli või (mingi hääle n-ö varjatud liikumisel ühest mõttelisest häälest teise) hüppega võetud ühepoolse abihelina (vt näiteid IV.5.4a ja b ning c ja d). Üldreeglina saab II₆ ja II ühendada nii II septakordiga põhikujus kui ka selle mistahes pöördega; erandiks on II₄₃, millele liikumisel peaks võimaluse korral vältima tertsist suuremat bassihüpet, mistõttu seda II kolmkõlaga tavaliselt ei ühendata (II₆ puhul vt näiteid IV.5.4a ning e, f ja g, ja II puhul näiteid IV.5.4b ning h ja i).

Näide IV.5.4, II₆ ja II ühendamine II₇ ja selle pööretega

Ulatuse muutmine II₇ või mõne selle pöörde kõlamisel on analoogiline ulatuse muutmisega V₇ või mõne selle pöörde puhul: kaks häält – akordi septim ja bassis kõlav heli – jäetakse paigale ning kahe vaba hääle vahel toimub häältevahetus (vt näiteid IV.5.5a, b ja c). Kuna II₂ puhul on akordi septim ühtlasi akordi bassiheli, siis siin saavad vabalt liikuda kõik kolm ülemist häält, millest tulenevalt on häältevahetused võimalikud enamate häälepaaride vahel (vt näide IV.5.5d).

Näide IV.5.5, Ulatuse muutmine II₇ ja selle pööretes

II₇ pöörete omavaheline ühendamine ei erine V₇ pöörete omavahelisest ühendamisest, kuid on kasutatav mõnevõrra piiratumalt ning seda eriti II₂ seonduvalt. Analoogiliselt ulatuse muutmisega samal akordil jäetakse siin tavaliselt kaks häält (millest üks on alati akordi septim) paigale ning kahe ülejäänud hääle vahel (millest üks on alati bass) toimub häältevahetus (vt näiteid IV.5.6a–e). Alternatiivne võimalus on kolme vaba hääle ümbertõstmine nii, et häältevahetust konkreetse häälepaari vahel ei teki, jättes akordi septimi ühes kindlas hääles paigale (vt näiteid IV.5.6f–j). Analoogiliselt V₇ pöörete ühendamisele on II astme septakordi teiselt pöördelt (II₄₃) võimalik liikuda põhikujule (II₇), kuid mitte vastupidi (vt näiteid IV.5.6e ja i), ning septimi väljavahetamisel mistahes II septakordi pöördelt sekundakordile (II₂), kuid mitte vastupidi (s.t, et II astme sekundakordile peab järgnema juba mingi dominantfunktsiooni esindav akord; vt näiteid IV.5.6k–m).

Näide IV.5.6, II₇ ja selle pöörete omavaheline ühendamine

II₇, II₆₅, II₄₃ ja II₂ läbiminevate akordidena (T-S-D).

II astme septakord ja selle pöörded läbimineva akordina tekivad liikumisel toonikast dominanti. Läbiminevate akordidena avaldub II septakordi või selle pöörde septim kontrapunktiliselt alati pidena: septimieelikuks on siin toonikaharmoonia priim, mis jäetakse liikumisel II astme harmooniasse mõnes hääles paigale. II₇ põhikujus saab neljahäälses seades kontrapunktilistel põhjustel eelneda ainult I₆, sest liikumine toonikakolmkõlast II astme septakordile koos septimiks muutuva heli paigale jätmisega mõnes ülemises hääles tekitab bassi ja mõne ülemise hääle vahel keelatud paralleelsed kvindid (vt näide IV.5.7a). Analoogilisel põhjusel saab II₂ eelneda ainult I kolmkõla põhikujus, sest liikumisel toonikalt II astme septakordile või selle pöördele peab septim jääma samas hääles paigale: see aga eeldab, et ka II₂ eelneva akordi bass (II₂ septim) on laadi esimesel astmel (vt näide IV.5.7f). II astme septakordi esimesele ja teisele pöördele (vastavalt II₆₅ ja II₄₃) saab liikuda aga nii I kolmkõlalt kui ka selle esimeselt pöördelt I₆ (vt näiteid IV.5.7ba ja c ning d ja e). II₇, II₆₅ ja II₄₃ lahendusakordiks on V ning II₂ lahendusakordiks V₆. Selline piirang tuleneb ühelt poolt nõudest septim laskuvalt ja astmeliselt lahendada ning teisalt nõudest vältida bassiheli kahendamist põhisekstakordides, mida V₆ ju ühtlasi ka on (vt näiteid IV.5.7a–f).

Näide IV.5.7, II₇ ja pöörded läbiminevate akordidena

II astme septakordi või selle pöörde lahendusakord võib aga olla ka V₇ või selle pööre. Kuna sellisel juhul tuleb järjestikku ette valmistada ja lahendada kaks septimit – II astme septakordi või selle pöördele järgnemisel käsitletakse ka V astme harmoonia septimit kontrapunktiliselt pidena –, on kasutatavate akordiühenduste arv võrdlemisi piiratud. Sellest tulenevalt liigub II₇ edasi V₄₃ (vt näide IV.5.8a), II₆₅ edasi V₂ (vt näide IV.5.8b), II₄₃ edasi V₇ (vt näide IV.5.8c) ja II₂ edasi V₆₅ (vt näide IV.5.8d). Võimalik on ka II₇ lahendamine ilma kvindita mittetäielikku V₇^-5 (vt näide IV.5.8e).

Näide IV.5.8, II₇ ja selle pöörete ühendamine V₇ ja selle pööretega

II astme akordid kadentsile järgnevas plagaalses täiendis

Teatavasti ühendatakse sekundisuhtelisi akorde tonaalses muusikas reeglina tõusvasuunaliselt, mistõttu näiteks IV astme harmooniale järgneb V astme harmoonia ja mitte vastupidi (vt ptk III.1). Erinevalt IV astme harmooniatest esinevad II astme harmooniad seetõttu kadentsile järgnevas plagaalses täiendis (T-S-T→I-II-I) suhteliselt harvem. Teiseks põhjuseks on akordi septim, mis jääb sellises plagaalses täiendis traditsiooniliselt astmeliselt laskuvalt lahendamata. Kuna põhikujus II₇ pole tavapärase priimikahendusega toonikakolmkõlaga võimalik ühendada (septimiks muutuvat heli pole võimalik paigale jätta nii, et ühtlasi oleks välditud ka keelatud puhaste kvintide paralleelsus), siis nimetatud akordi plagaalses täiendis ei kasutata. II₆₅, II₄₃ ja II₂ puhul moodustub harmooniline septim (sekund) aga ühe hääle abihelikäigu ja teise hääle paigalseisu samaaegse kõlamise tulemusena (vt soprani ja aldi vahel moodustuvat septimit näidetes IV.5.9a ja b ning soprani ja bassi vahel moodustuvat sekundit näites IV.5.9c).

Näide IV.5.9, II₆₅, II₄₃ ja II₂ abiharmooniatena plagaalses täiendis