IV.9 Dominandi ja predominandi täiendav kontrapunktiline laiendamine: juhtseptakord ja selle pöörded: VII₇, VII₆₅, VII₄₃, VII₂.

Juhtseptakordiks (VII₇) nimetatakse laadi juhthelilt ehk seitsmendalt astmelt üles ehitatud septakordi. Loomulikus mažooris avaldub see poolvähendatud (vt näide IV.9.1a), harmoonilises mažooris ja minooris aga vähendatud septakordina (vt näiteid IV.9.1b ja c). Klassikalises harmoonias eelistataksegi mažooris selle akordi puhul laadi harmoonilist kuju ehk antud akordi kasutatakse reeglina vähendatud kujul. Nimetatud septakord moodustub laadi ebapüsivatest astmetest, mistõttu see on sobiv harmoonilise ebapüsivuse artikuleerimiseks. Samas muudab nimetatud omadus akordi funktsionaalselt ambivalentseks, mistõttu mainitud akord või selle pööre saavad sõltuvalt kontekstist avalduda nii dominanti kui ka predominanti (subdominanti) esindavate akordidena.

Septakordina sisaldab ka juhtseptakord kontrapunktiliselt seotud heli ehk akordi septimit, mida tuleb analoogiliselt harmooniatega V₇ ja II₇ käsitleda hääle figureerimisel moodustuva abiheli või pidehelina (vt näiteid IV.9.1e ja f). Teisisõnu tuleb akordi septim hääles, kus see avaldub, korrektselt ette valmistada ja lahendada. VII₇ septim läbimineva helina reeglina üldreeglina ei avaldu, sest see eeldaks mingis hääles liikumist 7-6-5 või 5-6-7, mille harmoniseerimine funktsionaalharmooniale sobiva järgnevusega on mitmel põhjusel problemaatiline (selle kohta vt ka teemat ülatetrahordi harmonisatsioon, ptk IV.7 ja IV.8). Analoogiliselt II₇ ja pööretega on ka VII₇ ja pöörded neljahäälses segakooriseades kasutatavad vaid täielikul kujul (VII7 pöörded on ära toodud näites IV.9.1d).

Näide IV.9.1, VII₇ ja selle septimi kontrapunktiline moodustumine

VII₇, VII₆₅, VII₄₃ ja VII₂ omavaheline ühendamine.

Nii nagu harmooniate V₇ ja II₇ puhul saab ka VII₇ ja selle pöördeid omavahel ühendada. VII₇ ja selle pöörete ühendamisel kehtivad septakordi ja selle pöörete ühendamise üldised reeglid: akordide ühendamisel peaks akordi septim asuma läbivalt mõnes kindlas hääles (ja hiljem vastavas hääles ka lahenema) ehk septim tuleks jätta vastavas hääles paigale (vt näiteid IV.9.2a–j), erandiks sellele reeglile on liikumine sekundakordile (VII₂), mille puhul on mõnikord erandlikult võimalik mõne akordiheli, s.o priimi, tertsi või kvindi, ning akordi septimi vastastikune väljavahetamine (vt näiteid IV.9.2k–m). Seda tehes tuleks aga igal juhul vältida mistahes hääles suurendatud meloodilise intervalli (<2 või <4) moodustumist, mis vähendatud juhtseptakordi puhul on kerge tekkima (<4 tuleks alati asendada >5-ga; vt näiteid IV.9.2e–j). Seetõttu on järgnevus VII₇-VII₂ võimalik vaid loomulikus mažooris, kus VII₇ avaldub poolvähendatud septakordina (vt näiteid IV.9.2k). Järgnevus VII₆₅-VII₂ on VII₇ vähendatud kuju puhul võimalik vaid siis, kui nii bassis kui ka meloodias avaldub meloodiline tritoon vähendatud kvindina (vt näide IV.9.2n).

Näide IV.9.2, VII₇ ja selle pöörete omavaheline ühendamine

[sisesta näide IV_9_2]

VII₇, VII₆₅, VII₄₃ ja VII₂ kui II ja V astme harmooniaid ühendav akord (S-VII-D).

Kuna VII₇ moodustub laadi ebapüsivatest astmetest, millest osa seostub dominant- ja osa subdominantfunktsiooniga (predominantfunktsiooniga), on VII astme harmoonia ühtlasi sobiv II ja V astme ehk subdominant- ja dominantfunktsiooni esindavate harmooniate sujuvaks ühendamiseks. Vastavalt tertsisuhteliste harmooniate laskuva ühendamise põhimõttele (vt ptk IV.2) ühendatakse kolm mainitud harmooniat järjekorras II-VII-V ning kuna kõigi puhul on tegemist septakordi või selle pöördega, tuleb ühtlasi korrektselt ette valmistada ja lahendada kolm akordi septimit, s.t et septimiks muutuvad helid tuleb jätta vastavas hääles paigale ja lahendada astmeliselt laskuvalt (ülejäänud häältes liikumist ei toimu). Mainitud piirang võimaldab ühendada vaid kindlaid septakordi kujusid: II₇-VII₆₅-V₄₃ (vt näide IV.9.3a), II₆₅-VII₄₃-V₂ (vt näide IV.9.3b), II₄₃-VII₂-V₇ (vt näide IV.9.3c) ja II₂-VII₇-V₆₅ (vt näide IV.9.3d), mis kontrapunktiliselt on käsitletavad järjestikkuste pideakordidena. Sellised pideahelad on omased harmoonilistele sekventsidele, mille hulka järgnevus II-VII-V ka sisuliselt kuulub (vt ka ptk IV.10).

Näide IV.9.3, II, VII ja V astme septakordide ja pöörete ühendamine

Juhtseptakord kui dominant (1). VII₇, VII₆₅ ja VII₄₃ kahte toonikat ühendava abiakordina (T-D-T).

Kuigi VII₇ või selle pöörded lahenevad toonikasse reeglina V astme harmoonia kaudu (vt eelmist alapeatükki), võib neile toonika järgneda ka vahetult. Sellisel juhul võib VII₇ või selle pööre funktsioneerida toonikat kaunistava abiakordina. Kui VII₇ laheneb I kolmkõlasse (vt näiteid IV.9.4a ja b), siis VII₆₅ ja VII₄₃ toonika sekstakordi (I₆; vt näiteid IV.9.4c ja d) ja VII₂ toonika kvartsekstakordi (I₆₄), mis vastavalt kontekstile võib mõnikord funktsioneerida ka kadentsikvartsekstakordina (K₆₄; vt näide IV.9.4e). Keelatud paralleelsuste vältimiseks tuleb enamikel juhtudel kahendada VII₇ või selle pöörde lahendusharmoonias erandlikult akordi tertsi (k.a. I₆₄, vt näiteid IV.9.4b–e ning ka kontrapunktiliselt analoogilist V₇ ühendamist VI kolmkõlaga näites IV.7.1c, kus VI kolmkõla on samuti tertsikahendusega). Toonikalt juhtseptakordile või selle pöördele liikumisel võib ühtlasi mõne häälepaariga seonduvalt moodustuda kaks järjestikust kvinti, mis on lubatud juhul, kui esimene neist on puhas ja teine vähendatud (p5->5; vt näite IV.9.4b soprani- ja aldihäält). Siiski peaks vältima mainitud kvintide tekkimist seonduvalt bassiga.

Näide IV.9.4, VII₇ ja pöörded toonikat prolongeeriva abiakordina

Juhtseptakord kui dominant (2). VII₇, VII₆₅ ja VII₄₃ kahte toonikat ühendava läbimineva akordina (T-D-T).

Kuna VII₇ saab otse toonikasse lahenedes liikuda vaid I astme kolmkõlasse ning VII₆₅ ja VII₄₃ selle esimesele pöördesse I₆, siis saab VII₇ kahte toonikat ühendava läbimineva akordina moodustuda vaid I₆ ja I ühendamisel (vt näide IV.9.5a), VII₆₅ ja VII₄₃ aga vastupidi I ja I₆ ühendamisel (vt näiteid IV.9.5b ja c). Analoogiliselt VII₇ kui toonikat kaunistava abiakordiga on ka VII₇ kui läbiminevale akordile liikumisel võimalikud paralleelsed kvindid, millest esimene on puhas ja teine vähendatud (vt soprani ja tenorihääle liikumist näites IV.9.5a); VII₇ või selle pöörde lahendusakord on reeglina tertsikahendusega (vt näiteid IV.9.5a ja c).

Näide IV.9.5, VII₇ ja pöörded toonikat prolongeeriva läbimineva akordina

Juhtseptakord kui dominant (3). VII₇, VII₆₅ ja VII₄₃ subdominanti ja toonikat ühendava läbimineva akordina (S-D-T).

Järgnevuses S-D-T võib V astme dominant olla asendatud VII₇ või selle pöördega. VII₇ põhikujule peab liikuma juhtheli astmeliselt tõusvale lahendusele vastassuunalise ehk laskuva bassihüppega (vt näide IV.9.6a). Kuna nii VII₆₅ kui ka VII₄₃ lahenevad reeglina tertsikahendusega toonikasekstakordi, siis tuleks järgnevustes IV-VII₆₅-I₆ ja IV-VII₄₃-I₆ vältida olukorda, kus nii IV kui ka I₆ langevad meetrumi suhteliselt rõhulisele osale, sest selle tulemusena võivad bassiga seonduvalt moodustuda rõhulised oktavid (vt näidete IV.9.6b ja c alumist süsteemi ja vrd seda ülemise süsteemiga).

Näide IV.9.6, VII₇ ja pöörded subdominanti ja toonikat ühendavate läbiminevate akordidena

Juhtseptakord kui predominant (1). VII₄₃ ja VII₂ toonikat ja dominanti (K₆₄ või V) ühendavate akordidena. VII₄₃ ja VII₂ subdominanti prolongeerivate predominantidena.

Mõnikord võib VII₇ pööre funktsioneerida ka kui predominant. See on eelkõige omane pööretele VII₄₃ ja VII₂, mis ehitatakse üles laadi IV või VI astmelt, ja millelt seetõttu on suhteliselt mugav ja loomulik edasi liikuda V astme dominandile. Kui VII₄₃ võib funktsioneerida ka dominandina (vt eelnevaid alapeatükke), siis VII₂ ainult predominantakordina, sest I₆₄ kui VII₂ lahendusakord on toonikakolmkõlalt alguse saavas järgnevuses tõlgendatav juba kadentsikvartsekstakordina (I-VII₂-K₆₄), mistõttu sellises järgnevuses funktsioneerib VII₂ juba läbimineva predominantakordina (vt näide IV.9.7a; vt ka näide IV.9.4e). Analoogilise predominandina võib moodustuda ka VII₄₃, kuigi antud akordi puhul on see bassiga seonduvate paralleelsete kvartide vältimiseks parem lahendada K₆₄ vältides otse V astme dominanti (vrd näite IV.9.7b ülemist ja alumist süsteemi). Lisaks eelmainitule funktsioneerib VII₂ subdominanti pikendava ehk seda prolongeeriva harmooniana ka järgnevuses IV₆-VII₂-K₆₄ (vt näide IV.9.7c). Analoogiliselt toonikast alguse saava järgnevusega (vt näide IV.9.7b) tuleks ka subdominanti prolongeeriva VII₄₃ puhul lahendada see soovitavalt otse V astme dominanti, et vältida bassiga seonduvate paralleelsete kvartide tekkimist (vrd näite IV.9.7d ülemist ja alumist süsteemi).

Näide IV.9.7, VII₄₃ ja VII₂ predominantakordidena

VII₂ kadentsikvartsekstakordi kaunistava abiakordina.

Mõnevõrra erandlikum on K₆₄ kaunistav VII₂, mis K₆₄ abiharmooniana on tavaliselt omakorda mõne teise subdominantharmooniaga prolongeeritud. Mõnes sellises järgnevuses (näiteks K₆₄-VII₂-I₆₄-II₆₅-K₆₄…) funktsioneerib akordile VII₂ vahetult järgnev I₆₄ mitte niivõrd VII₂ lahendusakordi, kuivõrd VII₂ ja seda prolongeerivat II₆₅ ühendava läbimineva akordina, mistõttu VII₂ tegeliku lahendusakordina tuleks vaadelda akordile II₆₅ järgnevat K₆₄ (vt näide IV.9.8).

Näide IV.9.8, VII₂ kadentsikvartsekstakordi kaunistava abiakordina