II.1 Meloodia (hääl) ja selle kujundamine. Alustamine ja lõpetamine: meloodiline kadents. Meloodia ulatus (tessituur). Meloodia kulminatsioon. Sujuv (astmeline) ja hüppeline liikumine. Hüpete ettevalmistamine ja tasakaalustamine.

Meloodia on üksteisele järgnevate helide korrastatud ja terviklik jada. Seega organiseerib meloodia muusikalist struktuuri horisontaalselt ehk ajaliselt (vertikaalselt organiseerivad muusikalist struktuuri harmoonia ja faktuur). Mõnikord kasutatakse meloodia asemel ka mõisteid hääl või liin. Kuigi nende mõistete tähendused olulises osas kattuvad, on meloodia mõiste seotud väljapaistvusega: mitmehäälse muusika kontekstis kasutatakse meloodia sünonüümidena sageli mõisteid ülahääl või meloodiahääl. Hääl ja liin aga viitavad eelkõige helide lineaarsele seotusele ning nende puhul ei pea olema tegemist muusikalise struktuuri väljapaistvate elementidega.

Selleks, et üksteisele järgnevatest helidest moodustuks terviklik ja mõttekas üksus, peavad helid olema iseloomulikul viisil üksteisega seotud. Helide lineaarsete seoste selgeks väljatoomiseks noteeritakse need meloodia käsitlemise algfaasis täisnootidena, et jätta kõrvale rütmiline ja meetriline aspekt. Selliselt noteeritud n-ö meloodia elementaarkujule viidatakse kontrapunktiõpetuses mõnikord ka kui püsivale häälele ehk cantus firmus’ele, sest seda kasutatakse muutumatu häälena, millele ülejäänud ehk muutuvad hääled hiljem lisatakse. Cantus firmus kirjutatakse tavaliselt tenoriregistrisse ehk vahemikku väikse oktavi helist c kuni esimese oktavi helini g. Cantus firmus põhineb üldreeglina mõnel vanal kirikulaadil.

Näide II.1.1, Cantus firmus

Märkus: Sümbol 8 viiulivõtme all viitab sellele, et noteeritud meloodia kõlab kirjutatuga võrreldes oktav madalamalt. Sellises võtmes noteeritakse tänapäeval tenoripartii, kui see on kirjutatud eraldi noodireale.

Meloodiliselt tasakaalustatud ja tervikliku cantus firmus’e komponeerimisel tuleb järgida mitmeid põhimõtteid. Esmalt on oluline, et cantus firmus moodustuks valdavalt astmelisest ehk sujuvast liikumisest (vt näidet II.1.1). Samuti ei tohiks selle ulatus ületada deetsimit, äärmisel juhul duodeetsimit (näites II.1.1 toodud cantus firmus’e ulatuseks on sekst f-d¹).

Teiseks peaks cantus firmus’el olema selge kaaretaoline kuju: see peaks algama mõnelt laadi püsivalt astmelt tõusvasuunalise liikumisega (vt näidet II.1.2) ning pärast kulminatsiooni – s.t meloodia kõige kõrgemat heli, mis üldreeglina kõlab vaid üks kord (heli d¹, vt näidet II.1.2) – laskuma astmeliselt laadi esimesele astmele: meloodiat lõpetavat astmelist liikumist laadi püsivale astmele nimetatakse meloodiliseks kadentiks (vt näidet II.1.2; sõna kadents tuleneb ladinakeelsest sõnast cadere – laskuma).

Kulminatsioon peaks olema ette valmistatud järk-järgult ning ka kulminatsioonilt lõpukadentsile liikumiseks peaks andma piisavalt aega, s.t et kulminatsiooni pole soovitatav asetada meloodia lõpuossa (vt näite II.1.2 punktiirkaarega ühendatud laadiastmeid 1-2-3-4-5-6-5-4-3-2-1, millest moodustub cantus firmus’e mõtteline telg: vastavalt sellele on meloodia üldine liikumise suund esimeses pooles tõusev ja teises pooles laskuv). Samuti tuleks vältida meloodia liiga sagedast suunamuutust, eriti sellist, mille tagajärjel ähmastub meloodia üldine liikumise suund.

Näide II.1.2, Cantus firmus ja selle komponendid

Samas peab meloodia olema vaheldusrikas: lisaks astmelisele liikumisele peaks see sisaldama ka hüppeid ehk sekundist suuremaid meloodilisi intervalle. Hüpped ei tohi aga lõhkuda meloodia terviklikkust, mistõttu nende kasutamine on seotud mõningate piirangutega. Lisaks sekunditele võib meloodilise hääle kujundamisel kasutada ka tertse, puhast kvarti ja kvinti, sekste ja puhast oktavi, mis on ühtlasi suurim lubatud hüpe. Meloodiliste intervallidena peaks vähemalt meloodia elementaarkuju kirjutamisel vältima septimeid (vt näide II.1.3a), vähendatud ja suurendatud intervalle (vt näide II.1.3b) ning mitut samasuunalist tertsi (vt näide II.1.3c), mis kõik loovad mulje akordilisest figuratsioonist.

Näide II.1.3, Meloodilised intervallid, mille kasutamisega kaasneb mulje akordilisest figuratsioonist

Selleks, et hüpped ei lõhuks meloodia lineaarset terviklikkust, tuleks need n-ö ette valmistada ning tasakaalustada. Selle all mõeldakse hüppele vastassuunalist astmelist liikumist nii enne kui ka pärast hüpet, mis on kvardi ja sellest suurema intervalli puhul üldreeglina kohustuslik (vt näide II.1.4a ja II.1.4b; vt ka näite II.1.1 ülemises noodireas kvardi c¹-g ja seksti f-d¹ käsitlust). Teisisõnu, hüpe ei tohiks tekkida ühesuunalise liikumise sees (vt näide II.1.4c). Erandiks on kaks ühesuunalist hüpet, tavaliselt kvint ja kvart, mille summaks on oktav (vt näide II.1.4d). Samuti pole vaja tingimata ette valmistada ning tasakaalustada tertse (vt näide II.1.4e; vt ka tertside käsitlust näite II.1.1 alguskäigus f-g-b ning teise noodirea käigus c¹-a-g-f).

Näide II.1.4, Meloodiliste hüpete ettevalmistamine ja tasakaalustamine