II.2 Range stiili kahehäälne elementaarkontrapunkt ehk järgukontrapunkti 1. järk. Konsoneerivad harmoonilised intervallid: täielikud ja mittetäielikud konsonantsid. Alustamine ja lõpetamine: polüfooniline kadents. Puhaste intervallide ning tertside ja sekstide käsitlus. Häälte ühendamise üldisemad põhimõtted. Lisatud hääle kujundamine.

Elementaarkontrapunktiks nimetatakse kahe või enama hääle (meloodia) ühendust, milles ühele cantus firmus’e noodile vastab lisatud hääles (või häältes) samuti üks noot. Seetõttu nimetatakse elementaarkontrapunkti mõnikord ka noot-noodi-vastu kontrapunktiks, millest tuleneb ka kontrapunkti kui häälte ühendamise õpetuse nimetus (punctus contra punctum – ladina keeles noot noodi vastu). Järgukontrapunktiks nimetatud pedagoogilises praktikas, milles häälte ühendamise erinevaid aspekte käsitletakse n-ö eri astmetes ehk järkudes, vastab elementaarkontrapunktile esimene järk.

Elementaarkontrapunkt (kontrapunkti esimene järk) on seotud eelkõige kahe hääle vahel moodustuvate konsoneerivate intervallide käsitlusega. Teatavasti jagunevad konsoneerivad intervallid kahte rühma: täielikud konsonantsid ehk puhtad intervallid, s.o priim, kvint ja oktav (kvart on konsonants ainult siis, kui selle moodustamisest ei võta osa kõige alumine hääl, millest tuleneb, et kahehäälses kontrapunktis on kvart alati dissonants) ning mittetäielikud konsonantsid ehk tertsid ja sekstid. Nimetatud kahele intervallirühmale kehtivad ka erinevad kasutamise reeglid.

Kahehäälses elementaarkontrapunktis kasutatakse puhast priimi kui kõige konsoneerivamat intervalli ainult alguse- või lõpuintervallina ning keskosas see kahe hääle vahel moodustuda ei tohiks (vt näide II.2.1, intervallitähised on numbritega ära toodud kahe hääle vahel). Algusintervallina kasutatakse veel puhast kvinti juhul, kui selle alumine heli on laadi esimene aste (toonika, vt näide II.2.1b), või oktavi (vt näide II.2.1c).

Lõppintervallina kasutatakse (puhta priimi kõrval) ainult oktavit, s.t et mõlema hääle lõpuhelid peavad olema toonikahelid (vt näide II.2.1c). Mittetäielikke konsonantse ehk tertse ja sekste alguse- ja lõpuintervallidena kasutada ei tohiks. Põhjus on selles, et nii alguses kui ka lõpus tuleks selgelt artikuleerida nii laad kui ka harmooniline stabiilsus, mida kõige tulemuslikumalt saab teha toonikahelilt üles ehitatud puhta intervalli – priimi, kvindi või oktavi – abil.

Lisaks eelpool öeldule peaks lõpuintervallile (priimile või oktavile) liikuma astmeliselt ja vastassuunaliselt, s.t ühe hääle astmelisele tõusule peaks teises hääles vastama astmeline laskumine ehk mõlemas hääles peaks kõlama meloodiline kadents (vt näide II.2.1). Sellist kahe või enama meloodilise kadentsi samaaegsel kõlamisel moodustuvat intervalli- või harmooniajärgnevust nimetatakse ka polüfooniliseks kadentsiks.

Näide II.2.1, Kahehäälne elementaarkontrapunkt (kontrapunkti esimene järk)

a)

b)

c)

Erinevalt algusest ja lõpust peaks harmooniliselt püsivate ja staatiliste puhaste intervallide ulatuslikku kasutamist keskosas pigem vältima ning eelistama tertse (deetsimeid) ja sekste (vt näide II.2.1, intervallitähised on numbritega ära toodud kahe hääle vahel). Puhaste intervallide kasutamisega kaasnevad ka mitmed piirangud: neile on kombeks liikuda vaid vastassuunaliselt või kaudselt. Vastassuunalise liikumise korral on häälte liikumissuund erinev – kui üks hääl liigub üles, siis teine alla (vt näide II.2.2a). Kaudse liikumise korral liigub ainult üks hääl ning teine seisab paigal (vt näide II.2.2b).

Sellest tuleneb, et puhastele intervallidele ei ole hea liikuda paralleelselt või samasuunaliselt. Paralleelse liikumise korral liiguvad hääled sama meloodilise intervalli võrra üles või alla, mille tulemusena moodustub häälte vahel kaks korda järjest sama intervall (vt näide II.2.2c). Samasuunalise liikumise korral liiguvad hääled samuti ühes suunas, kuid teevad seda erineval määral (mõlemas hääles moodustub erinev meloodiline intervall), mistõttu ka häälte vahel tekkivad harmoonilised intervallid on erinevad (vt näide II.2.2d). Eelnevalt kirjeldatud piirangud kehtivad vaid liikumisel puhastele intervallidele. Tertsidele ja sekstidele liikumisel sedalaadi piirangud puuduvad ning neile võib liikuda nii vastassuunaliselt (vt näide II.2.2e), kaudselt (vt näide II.2.2f), paralleelselt (vt näide II.2.2g) kui ka samasuunaliselt (vt näide II.2.2h).

Näide II.2.2, Liikumine harmoonilistele intervallidele kahehäälses elementaarkontrapunktis

Häälte ühendamisel on oluline säilitada nende iseseisvus, mistõttu ulatuslikku paralleelset (ja samasuunalist) liikumist peaks vältima. Nagu öeldud, on puhaste intervallide paralleelsus üldse keelatud, kuid ka harmoonilised tertsid või sekstid ei tohiks kõlada järjest rohkem kui kolm korda. Samuti pole soovitatav kasutada mõlemas hääles hüpet samal ajal: seega peaks hüppele ühes hääles vastama astmeline liikumine või paigalseis (noodikordus) teises hääles. Erandina on mõnikord lubatavad häälte vastassuunalised hüpped, eriti siis, kui sedalaadi liikumisel moodustub kaks mittetäielikku konsonantsi (tertsi või seksti).

Näide II.2.3, Meloodiliste hüpete käsitlus kahehäälses elementaarkontrapunktis

• Hüppele ühes hääles kaasneb astmeline liikumine teises hääles;

• Hüppele ühes hääles kaasneb paigalseis (noodikordus) teises hääles;

• Samaaegsed vastassuunalised hüpped kahes hääles, milles liigutakse ühelt mittetäielikult konsonantsilt teisele.

Cantus firmus’ele lisatud hääl peab olema analoogiliselt viimasega terviklik meloodiline üksus. Seega kehtivad ka lisatud häälele kõik meloodia kujundamise reeglid. Häälte iseseisvuse rõhutamiseks ei tohiks nende kulminatsioonid ajaliselt kokku langeda (vt lisatud hääli näidetes II.2.1a-c).