II.3 Vaba stiili kahehäälne elementaarkontrapunkt: meloodia ja bass. Ülahääl kui cantus firmus ja selle kujundamine vabas stiilis. Alustamine ja lõpetamine. Tertside ja sekstide laiendatud käsitlus. Puhaste intervallide käsitlus. Dissoneerivate intervallide käsitlus.

Mõiste vaba stiili kontrapunkt viitab häälte ühendamisele tonaalses muusikas. Tonaalne muusika põhineb helistikul (vt ptk I.5), täpsemalt helistiku toonikakolmkõlast lähtuval harmoonia- või akordijärgnevusel (vt ptk III.2). Sellises järgnevuses moodustuvad hääled ja häälteühendused pole seetõttu kunagi meloodilises mõttes iseseisvad nõnda, nagu range stiili kontrapunktis, vaid sõltuvad alati hääli piiritlevast harmoonilisest kontekstist.

Tonaalse muusika olulisemateks häälteks on ülahääl ehk meloodia ja sellele sekundeeriv alahääl ehk bass. Laadidena kasutatakse vaba stiili kontrapunktis ainult mažoori või minoori. Kui vanadel kirikulaadidel põhineva kontrapunkti cantus firmus’eks on reeglina tenorihääl, siis tonaalses muusikas on juhtivaks hääleks sopran ehk ülahääl, mille ulatus hõlmab vahemikku c¹–g² (seda võib vajadusel pisut ületada). Ülahääle komponeerimisel tuleks lähtuda peatükis II.1 kirjeldatud meloodiakujunduse põhimõtetest, kuid harmoonilise konteksti kaasnemise tõttu võib see nüüd sisaldada ka akordidele viitavaid septimi- ja vähendatud intervallide hüppeid: nimetatud hüppeid tuleks siiski kasutada pigem ettevaatlikult ning sobivalt ette valmistada ja tasakaalustada. Samuti peaks elementaarkontrapunkti puhul vältima hääle ulatuslikku arpedžeerimist ehk liikumist hetkel valitseva harmoonia või akordi helidel.

Ülahääl võib vabas stiilis alustada nii toonikakolmkõla priimilt, tertsilt kui ka kvindilt (ehk laadi 1., 3. või 5. astmelt); alahääl ehk bass (ulatus F–c¹) aga alati toonikakolmkõla priimilt ehk laadi I astmelt. Seega võib kahe hääle vahel moodustuv harmooniline algusintervall olla vabas stiilis lisaks kvindile (duodeetsimile) ja oktavile ka veel terts (deetsim; vt näide II.3.1a, b ja c).

Harmoonilise konteksti tõttu on vaba stiili kontrapunktis oluliselt mitmekesisem ka lõpukadentsi erinevate variantide arv: lisaks tavapärasele polüfoonilisele kadentsile, milles astmelisele liikumisele 2-1 ühes hääles vastab teises hääles 7-8 (vt näide II.3.1a), võib kasutada ka varianti, milles ülahääle astmelisele liikumisele 2-1 või 7-8 vastab bassis V-I. Sedalaadi lõpuvormelit, mis viitab ühtlasi harmooniajärgnevusele V-I, nimetatakse ka harmooniliseks kadentsiks, täpsemalt kinniseks täiskadentsiks (vt näiteid II.3.1b ja c).

Samuti on võimalikud V-I lõpu- või vahekadentsid, milles ülahääl liigub hoopis 2-3 või 5-3: viimaseid nimetatakse ka lahtisteks täiskadentsideks (vt näiteid II.3.1d ja e). Ainult vahekadentsidena võib kasutada ka vorme, milles bassikäikudele I-V või III-V vastab ülahääles 3-2 või 8-7; mainitud häälteühendused viitavad ühtlasi harmooniajärgnevustele I-V või I₆-V ning neid nimetatakse poolkadentsideks (vt näiteid II.3.1f ja g). Eelkõige minooris liigutakse laadi viiendale astmele vahekadentsis ka astmeliselt: ülahääle liikumisele 4-5 vastab alahääles VI-V (lisaks poolkadentsi mõistele kasutatakse sellele viitamisel ka mõistet früügia kadents, vt näide II.3.1h). Harvem võib vahekadentsidena kasutada ka vorme, milles ülahääle liikumisele 2-1 või 7-8 vastab alahääles hoopis V-VI. Sellest kadentsi nimetatakse katkestatud kadentsiks (vt näide II.3.1i).

Näide II.3.1, Vaba stiili kahehäälne elementaarkontrapunkt – alustamine ja lõpetamine

Analoogiliselt range stiili kontrapunktiga eelistatakse ka vabas stiilis keskosas harmooniliste intervallidena pigem mittetäielikke konsonantse ehk tertse (deetsimeid) ja sekste, mille käsitlus ei erine suures osas nende intervallide käsitlusest ranges stiilis. Erinevalt rangest stiilist on vabas stiilis võimalik rohkem kasutada samaaegseid hüppeid ja seda just siis, kui häälte vahel moodustuvad mittetäielikud konsonantsid. Samas on ka vabas stiilis soovitav, et sadalaadi hüpetes liiguksid hääled vastassuunaliselt (vt näide II.3.2a-b). Nagu näidetest II.3.2a ja b ilmneb, võib vaba stiili kontrapunktis kasutada mistahes hääles mitut järjestikust hüpet eeldusel, et iga järgneva hüppe suund muutub. Lisaks tavapärastele kvindi- ja kvardihüpetele võib vaba stiili kontrapunktis kasutada ka septimihüppeid (vt näite II.3.2c ülahäält).

Näide II.3.2, Vaba stiili kahehäälne elementaarkontrapunkt – samaaegsed hüpped mõlemas hääles ja septimihüpped

Puhaste intervallide kasutamine on ka vabas stiilis võrdlemisi piiratud: analoogiliselt range stiiliga peaks ka siin vältima nii puhaste intervallide paralleelset kui ka samasuunalist liikumist. Samasuunalise liikumise keeld ei ole nii range liikumisel kadentsi lõpuintervallile (vt näide II.3.1c).

Erinevalt rangest stiilist võivad vaba stiili noot-noodi vastu kontrapunktis tekkida häälte vahel mõnikord ka dissoneerivad intervallid. Nimetatud intervallideks on üldreeglina laadi 4. või 7. astme vahel moodustuvad <4 või >5, mõnevõrra harvem laadi 5. ja 4. astme vahel moodustuv v7. Kõik nimetatud intervallid viitavad harmoonilises plaanis V₇ ja selle pööretele (vt näide II.3.3). Mainitud dissoneerivate intervallide korrektseks kasutamiseks tuleb akordi septimile viitavat heli – s.t <4 alumist heli, >5 ülemist heli ja v7 ülemist heli – käsitleda meloodilise figuratsioonihelina, s.t kas abiheli (vt näide II.3.3a, takt 2 või näide II.3.3b, takt 2), laskuvasuunalisel liikumisel tekkiva läbimineva heli (vt näide II.3.3a, takt 6) või pidehelina (vt näide II.3.3c, takt 3) – heli käsitlemine pidena tähendab ühtlasi seda, et kui akordi septimiks muutuv heli sisaldub eelnevas intervallis, tuleb see jätta samas hääles paigale ja lahendada astmeliselt laskuvalt (vt näide II.3.3c, taktid 2–4).

Näide II.3.3, Vaba stiili kahehäälne elementaarkontrapunkt – dissoneerivad intervallid

Vaba stiili elementaarkontrapunkt on sageli aluseks tonaalsete teoste meloodia ja bassi kujundamisel. Allpool on seda demonstreeritud kahe teose, J.S.Bachi koraaliseade „Aus meines Herzens Grunde“ ja Mendelssohni „Sõnadeta laulu“ op. 19, nr. 1 näitel. Nagu ilmneb, liigutakse puhastele intervallidele nii Bachi kui ka Mendelssohni näites valdavalt vastassuunaliselt või kaudselt. Kui Bachi koraaliseade puhul moodustuvad kontrapunkti elementaartasandil ainult konsoneerivad intervallid, siis Mendelssohni teose puhul ka dissoneerivad intervallid, mille akordi septimile viitavad helid on käsitletud abi- ja pidehelina (vrd näiteid II.3.3a ja c ning II.3.4/2).

Näide II.3.4, Vaba stiili elementaarkontrapunkt meloodia ja bassi vahel J.S.Bachi koraaliseades (1) ja Mendelssohni „Sõnadeta laulus“ (2)

1. J.S.Bachi koraaliseade „Aus meines Herzens Grunde“

• Mendelssohni „Sõnadeta laul“ op. 19, nr. 1