II.4 Diminueeritud kontrapunkt. Range stiil: kahehäälse järgukontrapunkti 2.–5. järk.

Diminueeritud kontrapunkt on kaunistatud ehk figureeritud kontrapunkt. Sõnad diminutsioon ja diminueerima tulenevad sõnast vähendama või lühendama ning need viitavad pikemate vältuste asendamisele lühemate vältustega. Figuratsiooni tulemusena moodustuvad häälte vahel sageli dissoneerivad intervallid, mille kasutamisega seonduvaid piiranguid kontrapunktiõpetus käsitlebki.

Range stiili elementaarkontrapunktis ehk kontrapunkti 1. järgus (vt ptk II.2) moodustuvad häälte vahel ainult konsoneerivad intervallid. Järkudes 2–5 tuuakse neile lisaks ka harmoonilised dissoneerivad intervallid. Mitteakordihelid (vt ptk I.8), mida range stiili kontekstis käsitletakse kui mingi hääle suhtes dissoneerivaid helisid, võivad moodustuda kui läbiminevad helid (2. järk), abihelid (3. järk), pidehelid (4. järk ) ja ennakhelid (käsitletakse tavaliselt 5. järgus).

Teises järgus vastab igale cantus firmus (vt ptk II.1) noodile vabas hääles kaks nooti või kolm nooti. Seetõttu nimetatakse seda mõnikord ka 2:1 või 3:1 kontrapunktiks. Lühemate noodivältuste kasutamine toob endaga kaasa rõhuliste ja rõhutute meetrumiosade tekke (meetrumi kohta vt ptk I.3). Rõhulisel meetrumiosal ehk takti esimesel löögil võivad tekkida analoogiliselt 1. järgule ainult konsoneerivad, rõhutul osal ehk takti teisel või kolmandal löögil aga nii konsoneerivad kui ka dissoneerivad harmoonilised intervallid. Viimased saavad aga moodustuda vaid hääle astmelisel ja ühesuunalisel liikumisel ehk läbiminevate helidena (vt ptk I.8). Ülejäänud osas kehtivad häälte ühendamisele ka 2. järgus elementaarkontrapunkti peatükis (vt ptk II.2) kirjeldatud põhimõtted. NB! Viimane takt noteeritakse nii teises kui ka järgnevates järkudes analoogiliselt 1. järguga, s.t et mõlemas hääles kõlab täisnoodina noteeritud toonikaheli!

Näide II.4.1, Kontrapunkti 2. järk (dissoneeriv läbiminev heli): a) elementaarkontrapunkt ehk kontrapunkti 1. järk, b) kontrapunkti 2. järk (2:1) ning c) kontrapunkti 2. järk (3:1)

Märkus: Kui kahe hääle vahel moodustub harmooniline dissoneeriv intervall (vt näide b takt 1 ja näide c takt 3), siis võib see tekkida vaid läbimineva helina.

Kolmandas järgus vastab igale cantus firmus noodile vabas hääles neli (või kolmeosalise meetrumi puhul kuus) nooti. Veelgi lühemate noodivältuste kasutamise tulemusena moodustub liitmeetrum (vt ptk I.3), mis sisaldab nii rõhulisi, poolrõhulisi kui ka rõhutuid osi. Meetrumi rõhulisel osal võivad ka 3. järgus moodustuda ainult konsoneerivad intervallid, poolrõhulisel osal nii konsoneerivad kui ka dissoneerivad intervallid (tekivad läbiminevate helide kasutamise tagajärjel) ning rõhutul osal nii konsoneerivad kui ka dissoneerivad intervallid, mis tekivad läbiminevate helide ja – uue võimalusena – kahepoolsete abihelide (vt ptk I.8) kasutamise tagajärjel. Lisaks mainitud võtetele võib harmooniline dissoneeriv intervall tekkida meetrumi rõhutul osal ka topeltabihelikäigu (vt ptk I.8) ja nota cambiata’ks nimetatud kaunistusfiguuri kasutamise tagajärjel. Ülejäänud osas kehtivad häälte ühendamisele ka 3. järgus elementaarkontrapunkti peatükis (vt ptk II.2) kirjeldatud põhimõtted.

Näide II.4.2, Kontrapunkti 3. järk (dissoneeriv abiheli): a) elementaarkontrapunkt ehk kontrapunkti 1. järk, b) kontrapunkti 3. järk (4:1), c) kontrapunkti 3. järk (6:1) ning d) nota cambiata

Märkus: Kui kahe hääle vahel moodustub harmooniline dissoneeriv intervall, siis võib see tekkida kui

(1) abiheli (NB! ainult löögi teisel veerandil; vt näite b takte 1 ja 3 ning näite c takte 1, 3 ja 4),

(2) kui läbiminev heli (igal pool, v.a esimesel löögil; vt näite b takte 1–4 ning näite c takte 1, 2 ja 4),

(3) kui topeltabihelikäigu esimene heli (vt näite b ja c eelviimast takti) ning

(4) kui nota cambiata (vt näide d).

Neljandas järgus käsitletakse harmoonilise dissoneeriva intervalli tekkimist meetrumi rõhulisel osal. Meetrumi rõhulisel osal moodustuv harmooniline dissonants tekib ranges stiilis alati pide (vt ptk I.8) kasutamise tagajärjel, mis tavaliselt kaunistab laskuvaid paralleelseid sekste või tertse. 4. järgu kontrapunkt noteeritakse analoogiliselt kontrapunkti 2. järguga (2:1 või 3:1) ning ka siin võivad meetrumi rõhutul osal moodustuda nii konsoneerivad kui ka dissoneerivad harmoonilised intervallid (viimased moodustuvad ka 4. järgus läbiminevate helide kasutamise tulemusena). NB! 3. järgule omaseid abihelikäike 4. järgus ei kasutata, sest need on rangele stiilile omased alles liitmeetrumi puhul!

Näide II.4.3, Kontrapunkti 4. järk (pidedissonants):

a) elementaarkontrapunkt ehk kontrapunkti 1. järk,

b) kontrapunkti 4. järk (2:1),

c) kontrapunkti 4. järk (3:1),

d) kontrapunkti 4. järk (2:1), milles cantus firmus on ülemine hääl, ning

e) kvardipide

Märkus: Ülahääle lisamisel (cantus firmus on alumine hääl) moodustuvad septimipided (vt näiteid b ja c) või kvardipide (vt näide e) ning alahääle lisamisel (cantus firmus on ülemine hääl) moodustuvad sekundipided (vt näide d).

Viiendas järgus ühendatakse kõik eelpool kirjeldatud järgud. Uudsete võtetena lisanduvad pideheli kaunistamine (sageli hüppega võetud) konsoneeriva heliga ja ennakheli. 5. järgu vabarütmilise hääle kujundamisel lähtutakse kahest peamisest põhimõttest: (a) liikumisest suhteliselt pikematelt vältustelt lühematele vältustele meloodiahääle keskosas ja tagasi pikematele vältustele meloodiahääle lõpus ning (b) kasutatavate vältuste ja nende meetrilise asetuse vastastikusest seosest: mida tugevam on meetrumiosa, seda pikemat noodivältust on võimalik sellel sisse tuua.

Näide II.4.4, Kontrapunkti 5. järk (vabarütmilise hääle lisamine cantus firmus’ele): a) elementaarkontrapunkt ehk kontrapunkti 1. järk, b) kontrapunkti 5. järk

Märkus: Kontrapunkti 5. järgus võib pidet kaunistada hüppega võetud heliga, mis peab cantus firmus’ega konsoneerima (vt näite b teist veerandnooti taktides 2 ja 4; NB! pide taktides 2 ja 4 laheneb kolmandal veerandil, vt pidetähisele lisatud nooli!). Samuti lisandub 5. järgus uue figuratsioonivõttena ennakheli (vt näide b, eelviimase takti viimane veerandnoot).