II.5 Vaba stiili kahehäälne diminueeritud kontrapunkt. Lihtne rütmiline diminutsioon (2:1). Keerukam rütmiline diminutsioon (3:1 ja 4:1).

Vaba stiili elementaarkontrapunkti (vt ptk II.3) esmasel kaunistamisel ehk 2:1 kontrapunktis võib kasutada kõiki peatükis I.8 kirjeldatud figuratsioonivõtteid. See erineb range stiili kontrapunktist, kus harmoonilise dissoneeriva intervalli võib tekitada ainult läbiminev heli, vt ptk II.4.

Hääle esmasel rütmilisel diminueerimisel (2:1 kontrapunkt) võib vabas stiilis kasutada nii akordilist kui ka mitteakordilist figuratsiooni (vt ptk I.8). Vaba hääle akordilisel figureerimisel liigub see sisuliselt kahe või enama mõttelise hääle vahel. Seega võib hääle akordilisel figuratsioonil põhinevat kahehäälset kontrapunkti seostada ka kolme- või neljahäälse elementaarkontrapunktiga (neljahäälse seade kohta vt ptk III.1), milles osa hääli avaldub mitte reaalsete, vaid n-ö mõtteliste häältena. Korrektne on seega selline akordiline figuratsioon, mis on taandatav reeglipärasele kolme- või neljahäälsele elementaarkontrapunktile. Praktikas tähendab see tavaliselt kvardi vältimist ülemise ja alumise hääle vahel, sest teatavasti on kvart kahehäälses seades alati dissoneeriv intervall, mis vajab korrektset ettevalmistamist ja lahendamist (vrd kolmandat takti näidetes II.5.1 b, c ja d: näites d on heli e figureerimisel alumises hääles välditud figuratsiooniheli g, sest viimane moodustaks ülemise hääle heliga c kvardi; ülemise hääle figureerimisel aga sellist probleemi ei teki, vrd näiteid b ja c).

Näide II.5.1, Vaba stiili kahehäälne 2:1 kontrapunkt, mis põhineb akordilisel figuratsioonil:

a) vaba stiili kahehäälne elementaarkontrapunkt,

b) vaba stiili kolmehäälne elementaarkontrapunkt,

c) vaba stiili kahehäälne 2:1 kontrapunkt, mille ülemine hääl moodustub liikumisest kahe mõttelise hääle vahel (vrd b ja c) ja

d) vaba stiili 2:1 kontrapunkt, mille alumine hääl moodustub liikumisest kahe mõttelise hääle vahel (vrd b ja d, vt ka takti 3, kus heli e on kaunistatud heliga c ja mitte heliga g, et vältida kvardi tekkimist üla- ja alahääle vahel)

Lisaks sellele kehtib ka vaba stiili kahehäälses 2:1 kontrapunktis tavapärane nõue vältida paralleelseid kvinte ja oktaveid.

Akordiline figuratsioon sobib ka vaba stiili elementaarkontrapunktis tekkivate dissoneerivate intervallidega seotud häälte kaunistamiseks. Kui elementaarkontrapunktis tekib >5 (vt näide II.5.2a), siis selle alumist heli tuleks kaunistada laskuva tertsiga, s.t asendada mõtteliselt moodustuva akordi terts akordi priimiga; harmoonilise intervallina moodustub septim (vt näide II.5.2b). <4 korral (vt näide II.5.2c) tuleks sedasama teha aga ülemise häälega, s.t kaunistada see laskuva tertsiga ehk asendada mõtteliselt moodustuva akordi priim akordi tertsiga, mille tulemusena asendatakse kahe hääle vahel kõlav harmooniline <4 sekundiga (vt näide II.5.2d). Elementaarkontrapunktis moodustuvate septimite ja sekundite puhul tuleks toimida vastupidi: harmooniline septim (vt näide II.5.2e) tuleks alahääle tõusva tertsikäigu abil asendada harmoonilise (vähendatud) kvindiga (vt näide II.5.2f) ning sekund (vt näide II.5.2g) ülahääle tõusva tertsikäigu abil (suurendatud) kvardiga (vt näide II.5.2h). Harmoonilise dissonantsi selline figuratsioon toob kõige paremini esile dissoneeriva intervalli taga peituva septakordi.

Näide II.5.2, Vaba stiili elementaarkontrapunktis moodustuvate dissoneerivate intervallide kaunistamine 2:1 kontrapunktis:

a) elementaarkontrapunktis moodustuv >5,

b) >5 kaunistamine septimiga 2:1 kontrapunktis,

c) elementaarkontrapunktis moodustuv <4,

d) <4 kaunistamine sekundiga 2:1 kontrapunktis,

e) elementaarkontrapunktis moodustuv septim,

f) septimi kaunistamine >5-ga 2:1 kontrapunktis,

g) elementaarkontrapunktis moodustuv sekund,

h) sekundi kaunistamine <4-ga 2:1 kontrapunktis

Mitteakordilise figuratsioonina kasutatakse vaba stiili kontrapunktis kõige sagedamini meetrumi rõhutule osale langevat läbiminevat heli ning meetrumi rõhulisel osal kõlavat pide (ranges stiilis järgud 2 ja 4, vt ptk II.4), kuid nende kõrval on kasutatavad ka meetrumi rõhutule osale langev kahepoolne või ühepoolne abiheli (viimane võib olla nii hüppega võetud kui ka hüppega hüljatav abiheli) ning ennakheli (vt ptk I.8). Samuti on võimalik kasutada meetriliselt rõhulisi läbiminevaid helisid ja abihelisid ning apodžatuure, s.o tavaliselt hüppega võetud ja mainitud hüppele astmeliselt vastassuunas lahenevaid meetriliselt rõhulisi ühepoolseid abihelisid või ettevalmistamata pidesid (vt ptk I.8).

Näide II.5.3, Vaba stiili kahehäälne 2:1 kontrapunkt:

a ja b – elementaarkontrapunkt ja selle kaunistamine läbiminevate helidega 2:1 kontrapunktis,

c ja d – elementaarkontrapunkt ja selle kaunistamine pidega 2:1 kontrapunktis,

e ja f – elementaarkontrapunkt ja selle kaunistamine abiheliga 2:1 kontrapunktis,

g ja h – elementaarkontrapunkt ja selle kaunistamine hüppega hüljatavate ühepoolsete abihelidega 2:1 kontrapunktis,

i ja j – elementaarkontrapunkt ja selle kaunistamine hüppega võetud ühepoolse abiheliga 2:1 kontrapunktis,

k ja l – elementaarkontrapunkt ja selle kaunistamine ennakheliga 2:1 kontrapunktis,

m ja n – elementaarkontrapunkt ja selle kaunistamine rõhuliste läbiminevate helidega 2:1 kontrapunktis,

o ja p – elementaarkontrapunkt ja selle kaunistamine apodžatuuriga 2:1 kontrapunktis

Hääle figureerimisel mitteakordihelidega tuleks lähtuda helidevahelistest meloodilistest intervallidest. Kui teineteisele järgneb kaks samasugust heli (vt näide II.5.4a, taktid 2 ja 3), saab sellist helijärgnevust kaunistada abihelikäiguga (vt näide II.5.4b). Ülemise või alumise abiheli kasuks otsustamisel peaks lähtuma hääle ühesuunalise liikumise säilitamise nõudest: kui noodile, mida abiheliga kaunistatakse, eelneb tõusev liikumine (vt näide II.5.4a), tuleks eelistada ülemist abiheli (vt näide II.5.4b), kui aga laskuv liikumine (vt näide II.5.4c), siis alumist abiheli (vt näide II.5.4d). Kui aga hääl seisab paigal pikema aja jooksul, siis tuleks ülemises hääles eelistada ülemist kahepoolset abiheli (vt näiteid II.5.4e ja f) ning alumises hääles alumist kahepoolset abiheli (vt näiteid II.5.4g ja h). Samas tuleks jälgida, et abiheli lisamisel ei tekiks keelatud puhaste intervallide paralleelsust (vrd näiteid II.5.4i ja j).

Näide II.5.4, Paigal seisva hääle figureerimine vaba stiili kontrapunktis

Elementaarkontrapunkti hääle astmelisel liikumisel on selle mitteakordiliseks figureerimiseks mitu võimalust. Hääle laskuva liikumise (vt näiteid II.5.5a ja c) kaunistamisel tuleks eelistada pidet kui üht sagedamini kasutatavat figuratsioonivõtet (vt näiteid II.5.5b ja d), tõusva liikumise (vt näide II.5.5e) korral aga pigem ennakheli (vt näide II.5.5f), sest ülespoole lahenev pide on vabas stiilis pigem erandlik. Samas peaks vältima ka ennakheli liiga ulatuslikku kasutamist, sest see ei ole vabale stiilile kõige tüüpilisem figuratsiooniheli. Ennakheliga on võimalik kaunistada ka laskuvat astmelist liikumist (vrd näiteid II.5.5g ja h). Nii tõusvat kui ka astmelist liikumist saab kaunistada ühtlasi hüppega hüljatava ühepoolse abiheliga (vt näiteid II.5.5i ja j ning k ja l).

Näide II.5.5, Astmeliselt liikuva hääle figureerimine vaba stiili kontrapunktis

Hääle tertsilise liikumise korral on seda kõige mugavam kaunistada läbimineva heliga ja seda nii tõusva kui ka laskuva liikumise korral (vt näiteid II.5.6a ja c ning b ja d). Läbiminevat heli võib mõnikord asendada hüppega võetud ühepoolne abiheli (vt näiteid II.5.6e ja f).

Näide II.5.6, Tertsiliselt liikuva hääle figureerimine vaba stiili kontrapunktis

Häälte jätkuval rütmilisel diminueerimisel 3:1 ja 4:1 kontrapunktis moodustuvad figuurid ehk kaunistused tekivad üldreeglina akordilise ja mitteakordilise figuratsiooni kombineerimisel. Nii on figuur, mis sisaldab kahepoolset abiheli (vt näide II.5.7a) võimalik 3:1 kontrapunktis edasi arendada topeltabihelikäiguks, mis tekib abiheli kaunistamisel sellest tertsi kaugusel ehk sellega mõtteliselt samasse harmooniasse kuuluva heliga (vt näide II.5.7b). Kui tegemist on ülahäälega, tuleks eelistada topeltabihelikäiku, milles kõigepealt kõlab ülemine abiheli (vt näide II.5.7b), kui aga alahäälega, siis käiku, milles kõigepealt kõlab alumine abiheli (vt näide II.5.7e, vrd seda näitega II.5.7d; vrd ühtlasi näiteid II.5.7a ja d). 4:1 kontrapunkt võimaldab kahe abiheli vahel moodustuva tertsi omakorda astmeliselt täita (vt näiteid II.5.7c ja f).

Näide II.5.7, Abihelikäigu edasine kaunistamine 3:1 ja 4:1 kontrapunktis

Hääle laskuvat astmelist liikumist kaunistavat pidet 2:1 kontrapunktis (vt näide II.5.8a) saab 3:1 kontrapunktis omakorda kaunistada n-ö konsoneeriva heliga, s.t pide ja selle lahenduse vahele jääva heliga, mis moodustab kontrapunkteeriva häälega konsoneeriva harmoonilise intervalli (vt näiteid II.5.8b, e ja h, vt ka range stiili 5. järk, pide kaunistamine). Mainitud konsoneerivale helile liikumisel ja sellelt ära liikumisel võivad tekkida ka suuremad hüpped (vt näide II.5.8h). 4:1 kontrapunktis liigutakse peale konsoneerivat heli tagasi pidehelile enne, kui see figuuri viimase heli näol laheneb (vt näiteid II.5.8c, f ja i).

Näide II.5.8, Pide kaunistamine 3:1 ja 4:1 kontrapunktis

Laskuvat liikumist 2:1 kontrapunktis kaunistav hüppega hüljatav ühepoolne abiheli (vt näide II.5.9a) on võimalik aga 3:1 kontrapunktis asendada kahepoolse abiheliga (vt näide II.5.9b). 4:1 kontrapunktis võib saadud figuuri omakorda kaunistada figuuri lõpetava ennakheli või konsoneeriva heliga (vt näiteid II.5.9c ja d). 2:1 kontrapunktis kaunistavale ennakhelile eelnevat heli (vt näiteid II.5.9e ja h) võib aga 3:1 kontrapunktis figureerida konsoneeriva heliga (vt näiteid II.5.9f ja i), millele liikumist või millelt ära liikumist saab 4:1 kontrapunktis omakorda astmeliselt täita (vt näiteid II.5.9g ja j).

Näide II.5.9, Hüppega hüljatava ühepoolse abiheli ja ennakheli kaunistamine 3:1 ja 4:1 kontrapunktis

2:1 kontrapunktis laskuval liikumisel tekkivat läbiminevat heli (vt näide II.5.10a) saab kaunistada 3:1 kontrapunktis konsoneeriva heliga (vt näide II.5.10b), mille tulemusena moodustub figuur, mida tuntakse nota cambiata’na. Oluline on, et läbiminevat heli (f) kaunistav heli (d) oleks lahendushelist (e) samuti astme kaugusel (vt näide II.5.10b). Alternatiivsete võimalustena saab läbiminevale helile eelnevat heli kaunistada 3:1 kontrapunktis ühepoolse hüppega hüljatava abiheli (vt näide II.5.10c) või konsoneeriva heli abil (vt näide II.5.10d). Kõikides eelpool kirjeldatud figuurides tekkivaid meloodilisi tertse saab 4:1 kontrapunktis omakorda astmeliselt täita (vrd näiteid II5.10b ja e, c ja f ning d ja g).

Näide II.5.10, Läbimineva heli kaunistamine 3:1 ja 4:1 kontrapunktis

Heli, millele 2:1 kontrapunktis liigutakse hüppega, on reeglina konsoneeriv heli ehk see tekib arpedžeerimise tulemusena. Kui arpedžeerimisel tekib meloodiline terts (vt näide II.5.11a), siis on see 3:1 kontrapunktis võimalik astmeliselt täita (vt näide II.5.11b). Figuuri edasisel kaunistamisel lisatakse sellele 4:1 kontrapunktis algusheli (vt näide II.5.11c). Mõnikord võib aga hüppega võetud heli olla 2:1 kontrapunktis dissoneeriv (vt näide II.5.11d). Kuigi sellist heli (f) käsitletakse tavaliselt ühepoolse abihelina, võib figuuri tervikuna mõista ka arpedžeeritud septakordina (V₇). Seetõttu saab selle edasisel kaunistamisel toimida analoogiliselt ainult konsoneerivaid helisid sisaldava arpedžoga (vrd näiteid II.5.11a ja d, b ja e ning c ja f).

Näide II.5.11, Arpedžo edasine kaunistamine 3:1 ja 4:1 kontrpunktis