III.1 Neljahäälsus. Neljahäälne segakooriseade: häälte kujundamine ja ulatus. Akord neljahäälses segakooriseades. Akordihelide kahendamine ja väljajätmine. Akordi lai ja kitsas seade ehk ulatus ning selle muutmine. Meloodiline seis. Akordide ühendamine neljahäälses seades: harmooniline (elementaarne) ja meloodiline ühendamine. Priimi-, tertsi-, kvindi- ja sekundisuhteliste akordide ühendamine. Akordi seade muutmine.

Vaba stiili kahehäälses kontrapunktis (vt ptk II.3) viitavad häälte vahel moodustuvad harmoonilised intervallid ühtlasi konkreetsetele harmooniatele (akordidele). Neid harmooniaid saab üles kirjutada täielikul kujul lisades äärmistele häältele, sopranile ja bassile, keskmised hääled – aldi ja tenori. Sellist neljast häälest moodustuvat seadet nimetatakse (neljahäälseks) segakooriseadeks. Neljahäälses segakooriseades on sopran ja bass kontrapunkteerivad ehk n-ö meloodilised hääled, mille komponeerimisel tuleks lähtuda ptk II.1 kirjeldatud meloodiakujunuduspõhimõtetest, alt ja tenor aga n-ö harmoonilised täitehääled, mille peamiseks funktsiooniks on äärmiste häälte kontrapunktist tulenevate harmooniate varustamine puuduvate helidega. Seetõttu kehtib aldile ja tenorile minimaalse liikumise nõue ehk mida vähem need liiguvad, seda paremini need oma funktsiooni täitehäältena täidavad.

Häälte ulatused neljahäälses segakooriseades on järgmised: bass F–c¹, tenor c–g¹, alt f–c² ning sopran c¹–g² (vt näide III.1.1a). Iga hääle ulatust võib vajadusel ühe astme võrra ületada. Häälte ristumist (näiteks alt kõlab kõrgemalt kui sopran) peaks vältima. Naaberhäälte ehk üksteisega vahetult külgnevate häälte minimaalseks kauguseks on priim (vt näide III.1.1b). Häälte maksimaalseks kauguseks on oktav (vt näide III.1.1c). Erandiks on tenori ja bassi omavaheline kaugus: seda piirab ainult nimetatud häälte ulatus. Hääled kirjutatakse kahele akolaadiga ühendatud noodireale – sopran ja alt ülemisele ning tenor ja bass alumisele noodireale. Häälte ehk partiide eraldamiseks ühel noodireal kirjutatakse neis sisalduvate nootide varred vastassuunaliselt (vt näide III.1.1d).

Näide III.1.1, Häälte ulatus, naaberhäälte miinimum- ja maksimumkaugus ning häälte kirjutamine neljahäälses segakooriseades

Varianti, milles akordi helid kirjutatakse ühekordselt ja võimalikult lähestikku, nimetatakse akordi elementaarkujuks (vt näide III.1.2a). Akordi ülejäänud ilmnemiskujud on akordi erinevad seaded (vt näide III.1.2b). Akordi neljahäälne segakooriseade sõltub akordis sisalduvatest helide arvust. Kolmkõla või selle pööre moodustub kolmest erinevast helist. Seetõttu tuleb mainitud akordide puhul kirjutada selle üks heli neljahäälses seades kahekordselt ehk teisisõnu – ühte akordiheli tuleb kahendada. Üldreeglina kahendatakse bassiheli, s.t kolmkõlas priimi, sekstakordis tertsi ja kvartsekstakordis kvinti (vt näiteid III.1.2c, d ja e). NB! Erandi moodustavad põhisekstakordid, s.t I₆, IV₆ ja V₆, kus bassiheli kahendamist just välditakse: nimetatud akordides kahendatakse sujuvat häältejuhtimist silmas pidades kas priimi või kvinti (vt näide III.1.2f). Teise erandina võib toonikakolmkõla (I) esineda ka mittetäielikul kujul. Sellises kolmkõlas puudub akordi kvint ning kolmendatakse akordi priimi (vt näide III.1.2g).

Näide III.1.2, Akordi elementaarkuju ja seaded. Kolmkõla ja selle pöörded neljahäälses segakooriseades

Septakorde ja nende pöördeid kasutatakse neljahäälses segakooriseades üldreeglina täielikul kujul, s.t et seades sisalduvad kõik akordi moodustavad helid (vt näiteid III.1.3a ja b). Erandiks on septakord põhikujus, eelkõige V₇, mis võib esineda ka mittetäielikul kujul, s.t ilma kvindita ning priimikahendusega (vt näide III.1.3c). Noonakordi kui viiest helist moodustuva akordi puhul jäetakse samuti ära akordi kvint, kui akordi struktuuri kõige vähem mõjutav heli (vt näide III.1.3d).

Näide III.1.3, Septakordid ja noonakordid neljahäälses segakooriseades

Neljahäälses segakooriseades eristatakse akordi laia ja kitsast seadet. Laia ja kitsa seade eristamiseks on mitmeid võimalusi. Näiteks saab seadet määrata soprani ja tenori vahel moodustuva harmoonilise intervalli kaudu: oktavist suurema intervalli puhul on tegemist laia, oktavist väiksema intervalli puhul aga kitsa seadega (vt näide III.1.4a). Teise võimalusena saab seadet määratleda kolme ülemise hääle ehk soprani, aldi ja tenori vahel moodustuvate intervallide kaudu: kui naaberhäälte ehk üksteisega vahetult kokku puutuvate häälte vahel moodustuvad kvardid või sellest suuremad intervallid, on tegemist laia seade, kui aga kvardid või sellest väiksemad intervallid, siis kitsa seadega (vt näide III.1.4b). Akordi kitsast neljahäälset seadet, milles kolm ülemist häält on asetatud parema käe partiisse ning bass vasaku käe partiisse nimetatakse klaveriseadeks (vt näide III.1.4c).

Näide III.1.4, Lai ja kitsas seade neljahäälses segakooriseades ning klaveriseade

Akordi seadet muudetakse tavaliselt kahel põhjusel: soprani kvardist suurema hüppe või kvardist suurema ühesuunalise (astmelise või kolmkõlalise) liikumise korral. Kui sopranis on tõusvasuunaline hüpe (vt näide III.1.5a) või liikumine (vt näide III.1.5c ja e), muudetakse kitsas seade laiaks, ja vastupidi, kui sopranis on laskuvasuunaline hüpe (vt näide III.1.5b) või liikumine (vt näide III.1.5d), muudetakse lai seade kitsaks. Ulatuse muutmise eesmärgiks on tagada keskmiste täitehäälte (alt ja tenor) võimalikult minimaalne liikumine.

Näide III.1.5, Akordi seade muutmine

Akordi ülemist heli nimetatakse akordi meloodiliseks seisuks. Akordi elementaarkuju puhul on akordi meloodiline seis alati määratud akordi kuju kaudu; seetõttu on kolmkõla elementaarkujul alati kvindi, sekstakord priimi, septakordi septimi meloodilises seisus jne (vt näide III.1.6a; akordi meloodilist seisu tähistatakse astmetähisele eelneva ülaindeksiga).

Neljahäälses seades võib kolmkõla aga olla nii priimi-, tertsi kui ka kvindi meloodilises seisus (vt näide III.1.6b). Bassiheli ei avaldu meloodilise seisuna põhisekstakordide (I₆, IV₆, V₆) puhul (vt näide III.1.6c), sest neis viimase kahendamist pigem välditakse (kõrvalsekstakordide ehk II₆, III₆, VI₆ ja VII₆ ning kvartsekstakordide puhul sellist piirangut ei ole).

Septakordi või selle pöörde meloodilist seisu piirab akordi täielikul kujul väljakirjutamise nõue, mistõttu nende puhul ei saa akordi meloodiliseks seisuks olla sarnaselt põhisekstakordidega bassis kõlav heli (viimast ei saa kaks korda kasutada, vt näide III.1.6d). Seega ei saa näiteks kvintsekstakord olla tertsi meloodilises seisus, sekundakord aga septimi meloodilises seisus jne.

Erandiks sellele reeglile on septakordi mittetäielik, s.t kvindita ja priimikahendusega põhikuju, mis võimaldab septakordi kasutada ka priimi meloodilises seisus (vt näide III.1.6e). Noonakord kui neljahäälses seades ilma kvindita väljakirjutatud akord saab olla tertsi, septimi või nooni meloodilises seisus (vt näide III.1.6f).

Näide III.1.6, Akordi meloodiline seis

Neljahäälses segakooriseades moodustub kuus häälepaari – sopran-alt, sopran-tenor, sopran-bass, alt-tenor, alt-bass ja tenor-bass –, millele teatavate vabadustega rakenduvad kõik vaba stiili kahehäälses kontrapunktis kirjeldatud häälte ühendamise nõuded (vt ptk II.3) . See tähendab, et keelatud on puhaste intervallide, s.t priimide, kvintide (duodeetsimite) ja oktavite paralleelsus (vt näiteid III.1.7a ja b). Erandiks on kvardid, mille paralleelsus kolme ülemise hääle vahel ehk seonduvalt häälepaaridega sopran-alt, sopran-tenor ja alt-tenor on lubatud (vt näide III.1.7d); paralleelsed kvardid on keelatud seoses bassiga ehk siis häälepaaride sopran-bass, alt-bass ja tenor-bass puhul (vt näide III.1.7c). Ühesuunalist liikumist puhtale intervallile, mida nimetatakse ka varjatud paralleelsuseks, peaks vältima ainult äärmiste häälte ehk siis soprani ja bassi vahel (vt näide III.1.7e).

Näide III.1.7, Puhaste intervallide käsitlus neljahäälses segakooriseades

Mittetäielike konsonantside ehk tertside ja sekstide kasutamine on neljahäälses segakooriseades vaba, häälte suhtelist iseseisvust silmas pidades tuleks vältida kindla intervalli ulatuslikku kordamist mingi konkreetse häälepaari puhul. Dissoneerivate intervallide teke on neljahäälses seades seotud tavaliselt septakordide või nende pöörete kasutamisega ning nende kasutamisele rakenduvad piirangud, mida käsitleti juba vaba stiili kahehäälse kontrapunkti puhul (vt ptk II.3): akordi septimile viitavat heli tuleks käsitleda nagu meloodilist figuratsiooniheli, s.t kui abiheli (vt näide III.1.8a; vrd süsteeme A ja B), laskuvasuunalist läbiminevat heli (vt näide III.1.8b; vrd süsteeme A ja B), harvem ka kui tõusvasuunalist läbiminevat heli (vt näide III.1.8c; vrd süsteeme A ja B) või kui pideheli: viimane tähendab ühtlasi seda, et kui akordi septimiks muutuv heli sisaldub eelnevas harmoonias, tuleb see jätta samas hääles paigale (vt näide III.1.8d; vrd süsteeme A ja B).

Näide III.1.8, Dissoneerivate intervallide käsitlus neljahäälses segakooriseades

Akordide ühendamisel saab eristada akordide harmoonilist (ehk elementaarset) ja meloodilist ühendamist. Akordide harmoonilise ühendamise korral jäetakse ühised helid samades häältes paigale (vt näide III.1.9a), meloodilise ühendamise korral aga mitte (vt näide III.1.9b). Kui ühendatavatel akordidel ühised helid puuduvad, siis on võimalik ainult akordide meloodiline ühendamine (vt näide III.1.9c). Lisaks ühiste helide paigalejätmisele kehtib akordide harmoonilise ühendamise korral häältele, kus heli vahetub, minimaalse liikumise nõue.

Näide III.1.9, Akordide harmooniline ja meloodiline ühendamine neljahäälses segakooriseades

Akordide ühendamisel eristatakse priimisuhtelisi, tertsisuhtelisi, kvindisuhtelisi ja sekundisuhtelisi akorde. Akordi suhte määrab akordi priimide vahel moodustuv intervall või selle pööre. Priimisuhtelisteks nimetatakse akorde, mille põhikuju ehitatakse üles samalt laadi astmelt ehk akorde, millel on ühine priim. Priimsuhtelised on näiteks I ja I₆, V ja V₇, II₆ ja II₄₃ jne. Priimisuhteliste akordide puhul on kõik helid või enamik helisid ühised, mistõttu nimetatud akorde ühendatakse sageli harmooniliselt, s.t et osa helisid jäetakse samades häältes paigale ning osa helisid vahetatakse erinevate häälte vahel välja (vt näide III.1.10a). Kui väljavahetamine toimub kahe konkreetse hääle vahel ehk konkreetse häälepaariga seonduvalt, siis nimetatakse seda häältevahetuseks (näiteks sopranis vahetatakse akordi priim välja akordi tertsiga, millega bassis kaasneb akordi tertsi väljavahetamine akordi priimiga; vt näide III.1.10b). Soprani suuremata hüpete korral on võimalik ka akordi ulatuse muutmine (vt näide III.1.10c).

Näide III.1.10, Priimisuhteliste akordide ühendamine neljahäälses segakooriseades

Tertsisuhtelisteks nimetatakse akorde, mille priimide vahel moodustub terts või selle pööre sekst (vt näite III.1.11 alumist süsteemi B ja vrd seda ülemise süsteemiga A). Tertsisuhtelised on näiteks I ja VI, I ja III, IV ja II₆, VII₇ ja V₆₅ jne. Tertsisuhtelistel akordidel on vähemalt kaks ühist heli, mis jäetakse akordide ühendamisel võimaluse korral samades häältes paigale (harmooniline ühendamine, vt näide III.1.11a). Samas võib tertsisuhtelisi akorde ühendada ka meloodiliselt (äärmiste häälte vahel tekivad samaaegsed vastassuunalised hüpped) ning sellisel juhul on soovitatav bassihääle ja kolme ülemise hääle vastassuunaline liikumine või akordi ulatuse muutmine (vt näide III.1.11b).

Näide III.1.11, Tertsisuhteliste akordide ühendamine neljahäälses segakooriseades

Kvindisuhtelisteks nimetatakse akorde, mille priimide vahel moodustub kvint või selle pööre kvart (vt näite III.1.12 alumist süsteemi B ja vrd seda ülemise süsteemiga A). Kvindisuhtelised on näiteks I ja V, IV ja I₆, III ja VI jne. Kvindisuhtelistel akordidel on vähemalt üks ühine heli, mis jäetakse akordide ühendamisel võimaluse korral samas hääles paigale (harmooniline ühendamine, vt näide III.1.12a). Meloodilise ühendamise puhul on aga analoogiliselt tertsisuhteliste akordidega samuti soovitatav bassi ja kolme ülahääle vastassuunaline liikumine või akordi ulatuse muutmine (vt näide III.1.12b).

Näide III.1.12, Kvindisuhteliste akordide ühendamine neljahäälses segakooriseades

Sekundisuhtelisteks nimetatakse akorde, mille priimide vahel moodustub sekund või selle pööre septim. Sekundisuhtelised on näiteks IV ja V, V₇ ja VI, IV ja V₆₅ jne. Sekundisuhtelistel akordidel ühised helid üldreeglina puuduvad, mistõttu nende puhul on võimalik ainult meloodiline ühendamine. Meloodilisele ühendamisele omaselt on ka sekundisuhtelistele akordidele sageli omane bassi ja ülemiste häälte vastassuunaline liikumine, millega võib mõnikord kaasneda ka akordi ulatuse muutus (vt näide III.1.13a). Ühiste helide olemasolu korral (näiteks ühenduses IV-V₇) tuleb need aga jätta samas hääles paigale (vt näide III.1.13b).

Näide III.1.13, Sekundisuhteliste akordide ühendamine neljahäälses segakooriseades