III.2 Kolmkõla kui tonaalsuse alusharmoonia. Toonikakolmkõla ja toonikafunktsioon (T). Harmooniline tonaalsus kui toonikakolmkõla prolongatsioon. Dominantkolmkõla ja dominantfunktsioon (D): järgnevus I-V-I (T-D-T) toonikaharmoonia prolongatsioonina.

Helikõrguse määrab ära heli tekitava keha, näiteks pillikeele või õhusamba võnkesagedus. Ehk teisisõnu, mida suurem on sagedus, seda kõrgem on heli. Samas tekitab heli tajutava kõrguse üldreeglina nn põhivõnkumine, mis tekib vastava keha võnkumisel täies pikkuses või ulatuses. Lisaks sellele võngub keha aga ka osadena, s.t näiteks poole, kolmandiku, veerandi jne võrra oma pikkusest. Keha täielikul ja osalisel võnkumisel tekkivaid helisid nimetatakse osahelideks ning heli kõrgusena mõistetakse tavaliselt selle madalaimat (alumist) osaheli. Osahelidest moodustub osahelirida, mille iga heli on madalaima osaheli mingi täisarvuline korrutis. Ehk teisisõnu, kui madalaima osaheli võnkesagedus on näiteks 440 Hz (heli tekitav keha teeb ühes sekundis 440 täisvõnget, sellele vastab helikõrgusena a¹), siis teine osaheli sagedus on 440 x 2 = 880 Hz (a²), kolmanda osaheli sagedus 440 x 3 = 1320 Hz (e³) jne.

Näide III.2.1, Helist C moodustuva osahelirea 12 esimest heli

Nagu näha, moodustuvad tõusval liikumisel üksteisega vahetult kokku puutuvate osahelide vahel esmalt täielikud konsonantsid ehk puhtad intervallid oktav, kvint ja kvart (osahelid 1, 2, 3 ja 4), seejärel mittetäielikud konsonantsid ehk suur ja kaks väikest tertsi (osahelid 4, 5, 6 ja 7) ning seejärel dissoneerivad intervallid ehk suured ja väiksed sekundid (vastavalt osahelid 7, 8, 9, 10 ja 11 ning 11 ja 12). Esimese harmooniana moodustub osahelirea 4., 5. ja 6. heli vahel (mažoor)kolmkõla kui lihtsaim ja elementaarseim harmoonia. Kolmkõla on ühtlasi tonaalsuse aluseks.

Tonaalsus on helikõrgusi ja neist moodustuvaid harmooniaid hierarhiliselt korrastav süsteem, mis põhineb kesksel helil ja sellelt üles ehitatud harmoonial (kolmkõlal). Tonaalsuse aluseks olevat keskset kolmkõla nimetatakse toonikakolmkõlaks (T). Toonikakolmkõlaks võib olla mistahes helilt üles ehitatud mažoor- või minoorkolmkõla, kuid mitte suurendatud või vähendatud kolmkõla, sest keskse harmooniana peab toonika esindama harmoonilist püsivust.

Tonaalsus tekib toonikakolmkõla prolongeerimisel. Harmooniliseks prolongatsiooniks nimetatakse harmoonias sisalduvate helide kaunistamist, mille tulemusena moodustub harmooniajärgnevus (moodustuvad uued harmooniad). Sellises järgnevuses nimetatakse harmooniat, mida prolongeeritakse, alusharmooniaks ning harmooniaid, mis prolongatsiooni tulemusena tekivad, prolongatsiooniharmooniateks. Prolongatsiooniharmooniad kui alusharmoonia helide figureerimisel moodustuvate häälte kontrapunktilisel ühendamisel tekkivad harmooniad kuuluvad alusharmooniaga võrreldes alati hierarhiliselt madalamale struktuuritasandile.

Toonika esmasel ehk elementaarseimal prolongeerimisel moodustub dominant ehk laadi 5. astmelt üles ehitatud harmoonia (tavaliselt V või V₇). Seda võib selgitada järgnevalt. Toonika prolongeerimisel moodustuvad harmooniajärgnevused algavad ja lõpevad toonikaga. Selleks, et järgnevust lõpetav toonika funktsioneeriks lahenduse ehk lõpetusena, peaks see olema algustoonikaga võrreldes konsoneerivam. Kõige konsoneerivam ja laadiliselt püsivam on toonika, mille puhul nii üla- kui ka alahääles kõlab laadi 1. aste (vt näide III.2.2a). Algustoonika peaks aga olema mõnevõrra dissoneerivam ehk tunglevam, et sellele järgnev liikumine oleks põhjendatud: teatavasti on dissoneerivatele ja laadiliselt ebapüsivatele intervallidele ja harmooniatele omane tunglevus konsoneerivate ja laadiliselt püsivate intervallide või harmooniate suunas.

Dissoneerivam algustoonika peaks sisaldama ülahääles akordi tertsi või kvinti, mis bassis kõlava akordi priimiga moodustaks deetsimi või duodeetsimi, sest nimetatud intervallid on oktavist dissoneerivamad (vt näide III.2.2b). Toonika sellisel prolongeerimisel ehk liikumisel n-ö dissoneerivamast toonikast konsoneerivama toonika suunas alustab ülahääl seega toonikakolmkõla tertsilt või kvindilt, s.t laadi 3. või 5. astmelt, ja lõpetab priimil, s.t laadi 1. astmel.

Meloodiahäälele on reeglina omane astmeline liikumine. Seega oleks liikumine laadi 3. astmelt laadi 1. astmele kõige loomulikum 2. astme kaudu, mille tulemusena moodustub ülahääles 3-2-1 (alternatiivina, laadi 5. astme ühendamisel 1. astmega oleks kõige loomulikum järgnevus 5-4-3-2-1; 5. astme tõusvasuunaline ühendamine 1. (8.) astmega, mille tulemusena moodustuks 5-6-7-8, poleks lahendusena nii loomulik, sest erinevalt laskuvast liikumisest kaasneb tõusvasuunalise liikumisega muusikalise pinge kasv, vt näide III.2.2c). Kui nüüd ülahääles lisanduvat laadi 2. astet toetada ühtlasi bassis laadi V astme ehk toonikakolmkõla (üla)kvindiga, siis moodustub üla- ja alahääle vahel intervallijärgnevus, mis implitsiitselt viitab harmooniajärgnevusele I-V-I (vt näide III.2.2d). Seega võib V-kolmkõla vaadelda nähtusena, mis tekib kahe hääle, toonikakolmkõla prolongeeriva üla- ja alahääle, kontrapunktilisel ühendamisel.

Näide III.2.2, Dominant kui toonika esmasel prolongeerimisel moodustuv harmoonia