III.3 Akordide funktsionaalsus ja nende kvindisuhteline järgnevus. V kolmkõla ja dominantfunktsioon. IV kolmkõla ja subdominantfunktsioon. I, IV ja V kui põhikolmkõlad. Subdominant vs predominant. IV kolmkõla ja kontrapunkt.

Mõisted toonika ja dominant viitavad akordide harmoonilisele funktsionaalsusele ehk ülesandele, mida need mingis harmoonilises (harmooniajärgnevuse) kontekstis täidavad. Akordide funktsionaalne käsitlus lähtub Rameau nn fundamentaalbassiõpetusest, mille kohaselt akordi kõige loomulikumaks harmooniliseks tendentsiks on laheneda või liikuda sellest kvint madalamasse akordi (akordi, mille priim kõlab eelmise akordiga võrreldes kvindi võrra madalamal). Seega oleks tonaalse ehk toonikat prolongeeriva ning sellest lähtuva ja sellele tagasipöörduva harmooniajärgnevuse kõige loomulikum kuju I-IV-VII-III-VI-II-V-I. Nagu näha, kõlab dominantfunktsiooni esindav V selles järgnevuses eelviimasena, millest tuleneb ka dominantfunktsiooni esindava akordi peamine ülesanne: juhtida või lahendada harmooniajärgnevus toonikasse kui tonaalsuse aluseks olevasse harmooniasse.

Mainitud kvindisuhteline järgnevus algab I astme harmoonia liikumisel IV astme harmooniasse. Erinevalt V astme harmooniast on IV astme harmoonia ülesandeks toonikalt ära liikuda ehk viimane valitseva harmooniana n-ö küsitavaks muuta. Sellisele funktsioonile viidatakse tonaalses muusikas kui subdominantfunktsioonile (S). Mainitud kolme funktsiooni – toonikat, subdominanti ja dominanti – mõistetakse ühtlasi tonaalse muusika harmoonia põhifunktsioonidena, sest need võtavad kõige üldisemas plaanis kokku tonaalsele muusikale omase harmoonilise liikumise: toonika kehtestamise, toonika hülgamise, toonikale tagasijuhtivale harmooniale liikumise ning lõputoonika kehtestamise (I-IV-V-I=T-S-D-T). Sellest tulenevalt mõistetakse 1., 4. ja 5. astet ühtlasi laadi põhiastmetena (vt ptk I.5) ning neilt üles ehitatavaid I, IV ja V kolmkõlasid põhikolmkõladena. Tonaalsele muusikale omase järgnevuse funktsionaalne mudel T-S-D-T võib avalduda ka mittetäielikult, s.t kui T-D-T või T-S-T ning mõnikord – algustoonika puudumise korral – ka kui S-D-T, kuid mitte kujul, kus S asetseks D ja T vahel. Teisisõnu, tonaalses muusikas ei saa dominantfunktsiooni esindavale akordile järgneda subdominantfunktsiooni esindav akord.

Harmooniad, mis ülalmainitud järgnevuses jäävad IV ja V vahele, on funktsionaalselt nõrgemad ja mitmeti mõistetavamad: VII astme harmoonia esindab võrreldes V astmega üldreeglina nõrgemat dominantfunktsiooni (D?), kuid võib funktsioneerida ka predominandina, s.t dominanti ettevalmistava või sellele juhtiva funktsioonina[1], III astme harmoonia nõrka toonika (T?) või dominantfunktsiooni (viimast küll praktiliselt ainult siis, kui bass asub laadi viiendal astmel, näiteks III₆ ehk V⁶), VI astme harmoonia nõrka toonika- (T?) või subdominant- või predominantfunktsiooni ning II astme harmoonia subdominant- või predominantfunktsiooni (S). Kui asendada ülalmainitud järgnevuses harmooniad neile kõige tõenäolisemate viitavate funktsioonide tähistega, siis saame T-S-D?-T?-T?-S-D-T. Seega võib öelda, et tonaalsele muusikale omane harmoonilise järgnevuse funktsionaalne mudel T-S-D-T rakendub harmooniate laskuval kvindisuhtelisel ühendamisel kaks korda järjest, kusjuures mudeli esimesel rakendumisel akordide funktsionaalsus järk-järgult väheneb ning teisel rakendumisel taas suureneb ehk mudeli esimesel rakendumisel avaldub funktsionaalsus selgelt mudeli esimeste ja teisel puhul selle viimaste funktsioonide puhul.

Kontrapunktiliselt saab IV kolmkõla moodustuda kas läbimineva akordina I ja V vahel (mudeli T-S-D-T täielik rakendumine) või abiakordina kahe toonikakolmkõla vahel (mudeli rakendumine kujul T-S-T). Nii nagu V, moodustub ka IV kolmkõla toonikakolmkõlas sisalduvate helide kaunistamise ehk toonikakolmkõla ajas väljakomponeerimise tulemusena. Vastavalt näitele III.3.1 tekib V kolmkõla toonika (vt näide III.3.1a) tertsi ja priimi astmelise ühendamise e²-d²-c² (sopran), toonika akordilise figureerimise ehk akordi kvindi ja tertsi ühendamise g¹-e¹ (alt), toonika priimi kaunistava abihelikäigu c¹-h-c¹ (tenor) ning bassi akordilise figureerimise c-g-c tulemusena (vt näide III.3.1b). IV tekib omakorda nimetatud figuuride täiendava kaunistamisel, s.o astmelise laskuva käigu e²-d²-c² kaunistamisel ühepoolse abiheliga f² (e²–f²–d²–c²; sopran), akordilisel figuratsioonil põhineva käigu g¹-e¹ kaunistamisel ülemise abiheliga a¹ (g¹–a¹–g¹–e¹; alt), abihelikäigu c¹-h-c¹ esimese heli c¹ pikendamisel (tenor) ning akordilisel figuratsioonil põhineva käigu c-g-c kaunistamisel varjatud läbimineva käigu ehk sopranist alguse saava ja bassis lõppeva käiguga e²–f²/f–g (vt näide III.3.1c); vrd ka näiteid III.3.1b ja c. (Märkus: bassiheli f käsitlemine talle järgneva heli g ühepoolse abihelina oleks mõneti ebakorrektne, sest abihelikäiguga peaks seda sisaldavas hääles toimuma suunamuutus, vt ptk I.8; samuti võib suuremat osa ühepoolsetest abihelidest käsitleda varjatud läbimineva liikumisena, mis algab ühes ja lõpeb teises hääles.)

Näide III.3.1, IV kolmkõla kontrapunktiline moodustumine

---

[1] Subdominant on toonikalt ärajuhtiv või seda hülgav funktsioon. Predominant on dominandile juhtiv või seda ettevalmistav funktsioon. Paljudel juhtudel esindab toonika ja dominandi vahel kõlav akord üheaegselt nii subdominant- kui ka predominantfunktsiooni, kuid mõnikord võib üks ülalmainitud funktsioonidest ka domineerida.