III.4 Tonaalse muusika vorm ja kadentsid. Täiskadents ja poolkadents.

Muusikaliseks vormiks nimetatakse muusika liigendumist ajas ehk selle ajalist ülesehitust. Muusikaline vorm moodustub erineva pikkuse ja kaalukusega üksustest. Vormi liigendumist tingivad muusikalise struktuuri kui muusika üldise ülesehituse erinevad aspektid, millest tonaalses muusikas üheks olulisemaks on kadents. Kadents on vormilist lõpetust esindav harmooniajärgnevus. Kadentsiga lõppevat vormiüksust nimetatakse muusikaliseks lauseks ehk lihtsalt lauseks.

Tonaalses muusikas võib lause lõppeda kahel viisil: täis- ja poolkadentsiga. Täiskadents põhineb toonikat esmaselt prolongeeriva järgnevusel I-V-I või selle edasiarendatud variandil I-IV-V-I ning kohustuslike elementidena peab see sisaldama põhikujus V astme dominantharmooniat, s.o V kolmkõla või V₇, ja sellele järgnevat põhikujus toonikat ehk I astme kolmkõla (erinevalt dominandist saab toonika olla kadentsis lõpuharmooniana ainult konsoneeriv). Mainitud harmooniatele eelnevad I ja/või IV pole kadentsiharmooniatena, s.t vormilist lõpetust esindavate harmooniatena, tingimata kohustuslikud ja sageli kõlavad need juba kadentsile eelnevas harmooniajärgnevuses.

Täiskadents võib olla kinnine või lahtine. Kinnine täiskadents lõpeb priimi meloodilises seisus toonika kolmkõlasse. Sellisel juhul vastab järgnevusele V-I ülahääles liikumine 2-1 või 7-8(=1) (vt näide III.4.1a). Tonaalne muusikateos tervikuna lõpeb üldreeglina kinnise täiskadentsi kui harmooniliselt ja meloodiliselt kõige tugevamat lõpetust artikuleeriva kadentsiga. Lahtise täiskadentsi puhul kõlab seda lõpetav toonikakolmkõla aga tertsi või, harvemini, kvindi meloodilises seisus, mis loob mulje osalisest lõpetamatusest. Järgnevusele V-I vastab lahtise täiskadentsi puhul ülahääles tavaliselt 2-3, 4-3 või 5-3 (vt näide III.4.1b). Kui just ei soovita edasi anda iseloomulikku karakterit, välditakse kadentsides üldreeglina mitteliikuvat ülahäält, mistõttu 5-5 on siin harvaesinev.

Vastavalt nimetusele põhineb poolkadents aga toonikat esmaselt prolongeeriva järgnevuse poolikuks jääval variandil I-V või I-IV-V ning peab kohustusliku elemendina sisaldama lõpuharmooniana V kolmkõla põhikujus (erinevalt täiskadentsist ei saa dominant poolkadentsis avalduda kujul V₇, sest kadentsi lõpetav harmoonia peab olema konsoneeriv ehk kontrapunktiliselt püsiv). Analoogiliselt täiskadentsiga pole V kolmkõlale eelnevad harmooniad I ja/või IV kadentsis kõlavate harmooniatena kohustuslikud.

Järgnevuse I-V puhul liigub ülahääl poolkadentsis tavaliselt kas 3-2 või 8-7, järgnevuse IV-V puhul aga 4-2 või samuti 8-7 (vt näide III.4.1c). Eriti minoorse helistiku puhul on tüüpiline ka liikumine (#)4-5, mida keelatud paralleelsuste vältimiseks toetab harmooniajärgnevus IV₆-V (vt näide III.4.1d). Sellist dominandile astmeliselt laskuvat poolkadentsi tüüpi nimetatakse ka früügia kadentsiks. Kuna ka poolkadentsis on soovitav pigem mitte kasutada mitteliikuvat ülahäält, siis on 5-5 ka poolkadentsi puhul ülahääles pigem ebatavaline.

Näide III.4.1, Tonaalse muusika kadentsid