III.5 Kadentsiharmoonia figuratsioon. V kolmkõla asendamine V₇-ga ja selle kaunistamine K₆₄-ga. IV asendamine II₆-ga. Kadentsi lõpuharmoonia prolongatsioon. Plagaalne täiend.

Täiskadentsi kõige elementaarsem kuju väljendub järgnevusena I-V-I. Muusikas avaldub täiskadents aga tavaliselt kontrapunktiliselt figureerituna. Teisisõnu, kadentsi harmooniaid prolongeeritakse või kaunistatakse viisil, mille tulemusena asendatakse algne harmoonia uue harmooniaga või sellele lisatakse uued harmooniad.

Ühe tavalisema figuratsioonivõttena asendatakse kadentsi dominanti esindav V kolmkõla V₇-ga. Kadentsijärgnevuses I-V₇-I tekib akordi septim kontrapunktiliselt tavaliselt läbimineva helina, s.o üldreeglina mõne sisehääle laskuvalt astmelisel ühesuunalisel liikumisel (vrd näiteid III.5.1a ja b). Lahtise täiskadentsi puhul võib septim avalduda ka abihelina (vt näide III.5.1c). Kui aga kadents sisaldab ka subdominantfunktsiooni esindavat akordi, näiteks IV kolmkõla, siis tekib V₇ septim üldreeglina pidehelina. Praktikas tähendab see nõuet jätta septakordile eelnevas akordis septimiks muutuv heli septakordile liikumisel samas hääles paigale. Kui septimiks muutuvaid helisid on rohkem kui üks (vastavat heli ehk antud juhul laadi 4. astet on septakordile eelnevas akordis kahendatud), siis kehtib eelpool mainitud reegel vaid ühele septimiks muutuvale helile. Sellist septimiks muutuvat heli nimetatakse ka septimieelikuks. Mainitud nõudest ja sellele lisanduvast puhaste intervallide paralleelsuse vältimise põhimõttest tulenevalt saab IV kolmkõlale seetõttu järgneda vaid mittetäielik ehk ilma kvindita V₇ (V₇^-5, vt näiteid III.5.1d ja e; esimesena nimetatud näites tekib septim sopranis ja teisena nimetatud näites aldis).

NB! Poolkadentsis V kolmkõla üldreeglina V₇-ga ei asendata, sest kadentsi lõpuharmoonia peab olema konsoneeriv harmoonia! Seega viitab V₇ olemasolu poolkadentsi näiva lõpuharmooniana nn elliptilisele ehk mingit harmooniat välja jätvale järgnevusele. Antud juhul on ära jäetud V kolmkõla ning liigutud kohe kadentsi lõpuharmooniat sellele järgneva harmooniaga ühendavale harmooniale (V₇), mis seob poolkadentsi lõpudominanti järgnevat muusikalist lauset alustava toonikaga. Näiteks võib n-ö täieliku järgnevuse I-IV-V(-V₇-I), milles sulgudes olevad harmooniad viitavad poolkadentsile järgnevatele harmooniatele, asendada järgnevusega I-IV-V(₇-I), milles V₇ viitab ühelt poolt nii kadentsi saabuvale dominandile kui ka seda järgneva lause algustoonikaga siduvale harmooniale V₇, seega üheaegselt nii kadentsi- kui ka kadentsijärgsele harmooniale.

Teise tavapärase võttena kaunistatakse V kolmkõla kadentsis sageli kvardipidega, millega kaasneb ühtlasi akordi kvindi asendamine sekstiga: viimane võib dominandile eelnevast akordist tulenevalt moodustuda nii konsoneeriva pidena (järgnevuses I- V⁶₄  ⁵₃-I; vrd näiteid III.5.1f ja g) kui ka konsoneeriva läbimineva helina (järgnevuses IV-V⁶₄  ⁵₃ -I; vt näide III.5.1h). Moodustuvat V kolmkõla kvardi ja sekstiga ( V⁶₄) nimetatakse kadentsikvartsekstakordiks ja selle tähistamisel kasutatakse sümbolit K₆₄ (seega I- V⁶₄  ⁵₃-I=I-K₆₄-V-I ning I-IV-V V⁶₄  ⁵₃-I=I-IV-K₆₄-V-I). Dominanti kaunistava pideakordina kõlab K₆₄ alati meetrumi suhteliselt rõhulisel osal ehk rõhulisemal osal, kui selle lahendusakord V kolmkõla (vt näiteid III.5.1g ja h). (NB! Kuigi K₆₄ moodustub I kolmkõla helidest ja seda võiks akordi struktuurist lähtuvalt vaadelda ka selle teise pöördena I₆₄, see dominanti kaunistava pideakordina toonikafunktsiooni ei esinda ning seetõttu seda ka I kolmkõla pöördena antud kontekstis ei tähistata!) Võimalik on ka järgnevus, milles kvardipide lahenemisel V astme harmooniasse lisandub viimases ühtlasi läbiminev septim ehk I-IV-K₆₄-V₇-I (vt näide III.5.1i).

Näide III.5.1, Dominandi kontrapunktiline figuratsioon täiskadentsis

Kadentsi subdominantfunktsiooni esindav IV kolmkõla asendatakse aga sageli mõne II astme harmooniaga, millest üheks tüüpilisemaks on klassikalises harmoonias II₆. Selline asendamine suurendab harmoonia tunglevust dominandi suunas, sest vastavalt Rameau harmooniaõpetusele on harmoonia kõige loomulikumaks kalduvuseks liikuda kvint madalamal kõlavasse harmooniasse ja II astme harmoonia puhul ongi selleks V. Ühtlasi võib öelda, et IV kolmkõla asendamisel II₆-ga väheneb akordi subdominant- kui toonikalt ärajuhtiva funktsiooni mõju ning suureneb predominant- kui dominandile juhtiva funktsiooni mõju. Sellest tuleneb ühtlasi, et kui kadentsijärgnevus sisaldab nii IV kolmkõla kui ka II₆, peab IV kolmkõla kõlama alati esimese ja II₆ sellele järgneva akordina (näiteks I-IV-II₆-K₆₄-V₇-I). Kontrapunktiliselt võib II₆ vaadelda aga IV kolmkõlana, milles kvint on asendatud sekstiga (IV^5→6=IV⁶). Seda silmas pidades ehk käsitledes IV kolmkõla seksti kvindi vastena ühendub II₆ sellele eelneva toonika- ja järgneva dominantharmooniaga analoogiliselt IV kolmkõlaga (vrd näiteid III.5.2a ja b).

Näide III.5.2, Subdominandi kontrapunktiline figuratsioon kadentsis

Kadentsi lõputoonika saabumine tähistab vormiosa harmoonilist sulgumist, mistõttu kõik sellele järgnevad harmooniad, kui need ei kuulu juba järgmise vormiosa koosseisu, on käsitletavad täiendharmooniatena ehk need esindavad vormilist täiendit. Sageli on täiendiks lihtsalt kadentsijärgnevuse I-V₍₇₎-I kordus, näiteks I-IV-K₆₄-V₇-I(-V₇-I); täiend on toodud sulgudes (vt näide III.5.3a). Iseloomulikult klassikalisele stiilile võib täiendi aluseks olev harmooniajärgnevus kõlada ka mitu korda, näiteks I-IV-K₆₄-V₇-I(-V₇-I-V₇-I). Lisaks sellele on võimalik kadentsi lõputoonikat prolongeerida ka subdominandi kaudu, näiteks I-IV-K₆₄-V₇-I(-IV-I). Sellist täiendit nimetatakse sageli ka plagaalseks täiendiks (vt näide III.5.3b).

Sõna plagaalne viitab toonikahelisse laheneva hääle tõusvale liikumisele. Tõusev liikumine oli vastavalt keskaegsele muusikateooriale omane just nn plagaalsetele laadidele, mis olid autentsetest ehk põhilaadidest tuletatud. Erinevalt autentsetest laadidest, mille puhul toonika oli helirea alumine heli, asetses plagaalsete laadide toonika helirea keskel, mis võimaldas sellele liikuda ka tõusvalt. Hiljem, harmoonilise kadentsi tekkides ja bassihääle lisandudes, hakkasid sõnad autentne ja plagaalne tähistama bassi laskuvat ja tõusvat kvindikäiku (või neilt üles ehitatud kolmkõlade laskuvat või tõusvat ühendamist): kolmkõlade laskuv kvindisuhteline ühendamine (näiteks V-I) viitab seega autentsele ja tõusev kvindisuhteline ühendamine (näiteks IV-I) plagaalsele harmooniajärgnevusele või kadentsile (vt näide III.5.3c).

Ka poolkadentsile võib järgneda täiend, mis avaldub näiteks dominandi prolongeerimisel toonika kui abiharmooniaga, näiteks järgnevuses I-IV-II₆-V(-I-V), kus sulgudes olevad harmooniad viitavad täiendile (vt näide III.5.3d). Mõnikord kasutatakse poolkadentsi lõpudominanti prolongeerivate täiendharmooniatena ka subdominant- või predominantharmooniate gruppi kuuluvaid akorde, mis harmoonilisel esiplaanil loovad funktsionaalselt justkui lubamatuid järgnevusi, milles dominandile järgneb subdominant. Sellised järgnevused on sageli iseloomulikud minoorile ning subdominant avaldub siin sageli altereerituna (näiteks järgnevuses I-IV₆-IV₆^(#1)-V(-IV₆^#1-V) ehk T-S-D(-S-D) (vt näide III.5.3e). Sellised järgnevused on antud kontekstis siiski võimalikud, sest erinevalt kadentsiharmooniatest, mille funktsionaalsusel on oluline roll, moodustuvad täiendharmooniad eelkõige kontrapunktiliselt, s.t häälte ühendamise tulemusel, ning nende harmooniline funktsionaalsus on seetõttu tagaplaanil.

Näide III.5.3, Kadentsi lõpuharmoonia prolongeerimine (vormiline täiend)