IV.3 Põhikolmkõlade kontrapunktiline laiendamine (I): põhisekstakordid: I₆, IV₆, V₆.

Laadi põhiastmetelt (1., 4. ja 5.) üles ehitatud kolmkõlasid I, IV ja V nimetatakse põhikolmkõladeks ning nende esimesi pöördeid I₆, IV₆ ja V₆ põhisekstakordideks. Erinevalt enamikest kolmkõladest ja nende pööretest ei kahendata põhisekstakordide puhul neljahäälses seades bassiheli ehk akordi tertsi, vaid akordi priimi või kvinti. See tähendab ühtlasi, et põhisekstakordid kõlavad reeglina vaid priimi või kvindi meloodilises seisus. Ühtlasi võivad põhisekstakordid avalduda nii laias kui ka kitsas seades, s.t seades, kus soprani ja tenori vahel moodustub vastavalt oktavist suurem või väiksem harmooniline intervall (vt ptk III.1), kuid erandlikult ka n-ö vahepealses seades, kus soprani ja tenori vahel moodustub täpselt oktav (vt näiteid IV.3.1a, b ja c). Just viimane omadus muudab põhisekstakordid sobivateks akordideks, mis võimaldavad sujuvat liikumist ühest akordi ulatusest teise, s.t laiast seadest kitsasse või vastupidi (vt näide IV.3.1d). Kuigi suurimaks võimalikuks intervalliks naaberhäälte vahel on oktav, peaks seda põhisekstakordide puhul aldi ja tenori vahel võimaluse korral vältima (vt näite IV.3.1a viimast takti).

Näide IV.3.1, Põhisekstakordid

Põhisekstakordid asendusakordina (T-T, S-S, D-D = I-I₆, IV-IV₆, V-V₆ ja I₆-I, IV₆-IV, V₆-V).

Põhisekstakordid asendusakordina moodustuvad bassi arpedžeerimise tulemusena. I₆ asendusakordina tekib tonaalsuse aluseks oleva järgnevuse I-V-I algustoonika kontrapunktilisel kaunistamisel: I(-I₆)-V-I, kusjuures mainitud kaunistamisel võib tekkida nii täielik kui ka osaline häältevahetus (vrd näiteid IV.3.2a ja b ning a ja c). Sellise kaunistamise tulemusel moodustuvat järgnevuse I₆-V-I algusharmooniat võib aga omakorda kaunistada taas toonikakolmkõlaga põhikujus, mille tulemusel tekib I₆(-I)-V-I (vrd näiteid IV.3.2d ja e).

Näide IV.3.2, I₆ asendusakordina

IV₆ asendusakordina tekib tavaliselt järgnevuse I-IV-V edasisel kontrapunktilisel kaunistamisel järgnevuseks I-IV(-IV₆)-V (vt näiteid IV.3.3a ja b). Analoogiliselt akordile I₆ võib ka IV₆ kui I ja V ühendav läbiminev akord olla omakorda kaunistatud IV kolmkõlaga: I-IV₆-V muutub kaunistamisel järgnevuseks I-IV₆-(IV)-V (vt näiteid IV.3.3c ja d). Mõneti tüüpilisemaks tulekski pidada teist varianti, milles IV₆ kõlab enne IV: sellises järgnevuses moodustub bass IV kolmkõla arpedžeerimisel ning tavapäraselt tekib IV prolongeerimisel ka häältevahetus.

Mõneti analoogiline on olukord V kolmkõla ühendamisel V₆-ga: ka siin võib V₆ kõlada nii enne kui ka pärast V, kusjuures võimalik on taas nii osaline kui ka täielik häältevahetus. Kui I-V-I laiendatakse järgnevuseks I(-V₆)-V-I või I-V(-V₆)-I (vt näiteid IV.3.3e, f ja g), siis ei saa see enam funktsioneerida kadentsijärgnevuse ehk muusikalist lauset lõpetava järgnevusena, sest kadentsi dominandile (V), mis on alati põhikujus, ei eelne ega järgne reeglina dominantkolmkõla pööre. Seega leiab järgnevus I-V(-V₆)-I mõnikord kasutamist ka n-ö välditud kadentsina ja seda eriti siis, kui see kõlab kohas, kus kadentsijärgnevus on ootuspärane (s.t mõne hüpertakti lõpus).

Näide IV.3.3, IV₆ ja V₆ asendusakordidena

Põhisekstakordid abiakordina (T-D-T, T-S-T, S-T-S, D-T-D = I-V₆-I, I-IV₆-I, IV-I₆-IV, V-I₆-V).

Toonikakolmkõla prolongeerimine põhikujus dominantkolmkõlaga ehk järgnevus I-V-I on seotud toonikakolmkõla esmase väljakomponeerimisega, mistõttu V põhikujus on tüüpiline eelkõige muusikalisi vormiüksusi lõpetavatele kadentsidele. Kuigi ka kadentsieelne harmoonia võib sisaldada järgnevusi I-V-I, asendatakse mainitud järgnevuse põhikujus dominantkolmkõla siin sageli esimese pöördega V₆, mille tulemusena moodustub järgnevus I-V₆-I. Erinevalt põhikujus dominantkolmkõlast tugevdab V₆ abiakordina toonikakolmkõla prolongeeriva järgnevuse kontrapunktilist ning vähendab funktsionaalharmoonilist mõju: teisisõnu seostub V₆ siin toonikaga pigem häälte sujuva ehk astmelise liikumise (enamikes häältes kõlab abihelikäik) kui tonaalsuse aluseks oleva põhijärgnevuse I-V-I pinnal (vrd näiteid IV.3.4a ja b).

Erinevalt järgnevusest I-V-I on järgnevus I-IV-I kadentsieelse harmooniana ebatüüpilisem, kuid sageli avaldub see kadentsile järgneva täiendina. Ka järgnevuses I-IV-I saab abiakordi IV asendada selle esimese pöördega IV₆, mille tulemusena moodustub järgnevus I-IV₆-I (vrd näiteid IV:3.4c ja d). Mainitud järgnevuses moodustub kahes hääles abihelikäigule sarnane liikumine, millega kaasneb bassi arpedžo (vt näide IV.3.4d). Lisaks eelkirjeldatule on võimalik ka subdominantharmooniat prolongeeriv järgnevus IV-I₆-IV (vt näide IV.3.4e ja vrd seda järgnevusega I-V₆-I näites IV.3.4b) ning dominantharmooniat prolongeeriv järgnevus V-I₆-V (vt näide IV.3.4f ja vrd seda järgnevusega I-IV₆-I näites IV.3.4d). Sellest tuleneb ühtlasi, et toonikakolmkõla saab prolongeerida nii dominant- kui ka subdominantfunktsiooni esindava abisekstakordiga (vastavalt I-V₆-I ja I-IV₆-I), dominant- ja subdominantkolmkõla aga ainult toonikasekstakordiga (vastavalt V-I₆-V ja IV-I₆-IV).

Näide IV.3.4, I₆, IV₆ ja V₆ abiakordidena

V₆ läbimineva akordina (S-D-T) järgnevustes IV-V₆-I ja IV₆-V₆-I.

Tonaalsuse aluseks olev akordide funktsionaalse järgnevuse mudel T-S-D-T rakendub kõige selgemalt järgnevuses I-IV-V-I, milles põhifunktsioone esindavad akordid kõlavad põhikujus olles seetõttu ühtlasi vastavate funktsioonide kõige tugevamad esindajad. Seetõttu on järgnevus I-IV-V-I tavapärane muusikalisi lauseid lõpetavates kadentsides, mille ülesandeks on teatavasti tonaalse struktuuri lõpetatuse artikuleerimine. Kadentsieelses harmoonias on aga olulisem rõhutada pigem harmooniajärgnevuste lahtisust ja lõpetamatust, et säilitada muusika kadentsile suunatud tunglevus. Üheks võimaluseks seda teha on asendada põhikujus dominantkolmkõla selle esimese pöördega. Analoogiliselt järgnevusele I-V-V₆-I, milles V kolmkõlale järgnev V₆ tühistab mainitud järgnevuse kadentsina, pole ka järgnevuse I-IV-V-I teisendamisel järgnevusteks I-IV-V₆-I või I-IV₆-V₆-I viimased enam funktsionaalselt piisavalt tugevad, et muusikalise lause lõppu rahuldavalt artikuleerida. Seetõttu võivad nimetatud järgnevused avalduda samuti välditud kadentsidena ja seda eelkõige juhul, kui need kõlavad mõne hüpertakti lõpus, kus kadentsi saabumine oleks ootuspärane.

Nimetatud järgnevusi I-IV-V₆-I või I-IV₆-V₆-I võib kontrapunktiliselt vaadelda toonikat abiakordiga prolongeerivate järgnevuste I-IV-I ja I-IV₆-I edasiarendustena, milles subdominantakordi tagasipöördumisel toonikasse lisatakse läbiminev V₆: I-IV(-V₆)-I ja I-IV₆(-V₆)-I (vrd näiteid IV.3.5a ja b ning c ja d). Esimese järgnevuse puhul tekib bassis IV ja V₆ ühendamisel meloodiline tritoon, mis tuleks alati noteerida vähendatud kvindina (vt bassihäält näites IV.3.5b). Põhjuseks on eelkõige mainitud tritooni teine heli, mis on ühtlasi juhtheli ning peab seetõttu lahenema üles. Seetõttu tuleb sellele liikuda (hüpata) laskuvalt, sest teatavasti tuleks kõik tertsist suuremad meloodilised hüpped tasakaalustada neile (astmelise) vastassuunalise liikumisega. Kuna IV ja V näol on ühtlasi tegemist sekundisuhteliste akordidega, millel ühised helid puuduvad, siis tuleb siin tähelepanu pöörata häältejuhtimisele, et vältida puhaste intervallide paralleelsust. IV₆ ja V₆ ühendamine neljahäälses seades nii, et mõlemas akordis välditakse ühtlasi bassi (akordi tertsi) kahendamist, on võimalik vaid üsna piiratud viisil: IV₆ peab kõlama priimi meloodilises seisus ja priimi kahendusega ning sellele järgnev V₆ aga kvindi kahendusega (vt näide IV.3.5d).

Näide IV.3.5, V₆ läbimineva akordina järgnevustes I-IV-V₆-I ja I-IV₆-V₆-I