IV.4 Dominandi kontrapunktiline laiendamine: dominantseptakord ja selle pöörded ning dominantnoonakord: V₇, V₆₅, V₄₃, V₂ ja V₉.

Dominantseptakord (V₇) moodustub dominantkolmkõlast (V) ja sellele lisatud septimist, mis muudab akordi dissoneerivaks ehk kontrapunktiliselt ebapüsivaks. Teatavasti saab mistahes dissoneeriv harmooniline intervall vastavalt kontrapunktireeglitele tekkida vaid häälte figureerimise tulemusena ehk konsoneeriva harmoonia helide täiendaval kaunistamisel abihelikäigu või neid ühendava ja läbiminevat või pideheli sisaldava käigu abil. Akordi septim abiheli ja (laskuvasuunalise) läbimineva helina tekib tavaliselt toonikakolmkõla prolongeerimisel (vt näiteid IV.4.1a ja b; paralleelsed kvindid on näites b soprani ja tenori vahel lubatud) ning pidehelina subdominandi (IV) ja toonika (I) ühendamisel (vt näide IV.4.1c). Septim ühepoolse abihelina on tavaliselt iseloomulik V kolmkõla ja V₇ ühendamisel (vt näide IV.4.1d). Akordi septim tõusvasuunalise läbimineva helina pole üldreeglina kasutatav, kuid tekib mõnikord septakordi teise pöörde tertskvartakordi puhul, s.o järgnevuses I-V₄₃-I₆ (vt näide IV.4.1e; paralleelsed kvindid soprani ja aldi vahel on siin lubatud; V₄₃ on käsitletud allpool). Seega on akordi septim kontrapunktiliselt seotud heli, millele saab eelpool toodud näiteid üldistades liikuda astmeliselt (näited IV.4.1a, b ja d) või tõusva hüppega (näide IV.4.1d). Septimiks muutuva heli ehk septimieeliku olemasolul tuleb see jätta aga samas hääles paigale (näide IV.4.1c). Septim laheneb üldreeglina astmeliselt alla (näited IV.4.1a-d).

Näide IV.4.1, Septimi kontrapunktiline moodustumine

Kuna septakord moodustub neljast helist, on sellel kolm pööret (vt näide IV.4.2). Septakordi pööramisel elementaarkujul pöördub selles sisalduv septim sekundiks. Septakordi pöörete nimetused peegeldavadki mainitud sekundi asukohta akordi bassist lähtuvalt (vt ptk I.7). Nii nimetatakse viienda astme ehk dominantseptakordi (V₇; vt näide IV.4.2a) esimest pööret dominantkvintsekstakordiks (V₆₅), sest bassihelist lähtuvalt moodustub sekund kvindi ja seksti vahel (vt näide IV.4.2b), teist pööret dominanttertskvartakordiks (V₄₃), sest bassihelist lähtuvalt moodustub sekund tertsi ja kvardi vahel (vt näide IV.4.2c), ning kolmandat pööret dominantsekundakordiks (V₂), sest sekund ehitatakse siin üles kohe bassihelilt (vt näide IV.4.2d).

Näide IV.4.2, V₇ ja selle pöörded

V₇ võib neljahäälses seades avalduda nii täieliku kui ka mittetäieliku septakordina, viimasel juhul jäetakse ära akordi kvint (V₇^-5) ning kahendatakse akordi priimi (vt näide IV.4.3a). Et vältida puhaste intervallide paralleelsust, peab dominantseptakord pärast IV kolmkõla olema alati mittetäielikul kujul (IV-V₇^-5, vt näide IV.4.3b). Sujuva lahenemise tõttu täielikku toonikakolmkõlasse (I) kasutatakse V₇^-5 pigem kadentsieelses harmoonias (vt näide IV.4.3c), mittetäielikku ehk ilma kvindi ja priimikolmendusega toonikakolmkõlasse (I^-5) lahenevat V₇ aga pigem kadentsiharmoonias (vt näide IV.4.3d). Põhimõtteliselt on võimalik ka V₇ lahendada täielikku toonikakolmkõlasse (I), kuid selleks peab juhtheli liikuma viiendale astmele (NB! meloodiahääles ehk sopranis peaks juhtheli lahenema siiski alati astmeliselt tõusvalt!) (vt näide IV.4.3e). Erinevalt dominantseptakordist põhikujus kasutatakse selle pöördeid V₆₅, V₄₃ ja V₂ alati täielikul kujul ning need lahenevad ka täiskõlalistesse ehk akordi kõiki helisid sisaldavatesse harmooniatesse, milleks V₆₅ ja V₄₃ puhul on üldreeglina toonikakolmkõla (I) ja V₂ puhul I₆ (vt näiteid IV.4.3f, g ja h).

Näide IV.4.3, V₇ erinevad kujud, V₇ ja selle pöörete lahenemine toonikasse

V₇, V₆₅, V₄₃ ja V₂ asendusakordidena (D-D).

Vastavalt harmoonilise järgnevuse funktsionaalsele mudelile (T-S-D-T) laheneb dominantfunktsiooni esindav akord toonikafunktsiooni esindavasse akordi, kuid kadentsieelses harmoonias võib see enne lahenemist olla omakorda asendatud mõne teise dominantfunktsiooni esindava akordiga. Asendusakordiks võib olla nii sama akord erinevas seades, kus hääled tõstetakse ümber, kuid akordi kuju (bass) ei muutu, kui ka prolongeeritava akordi pööre. Ühe dominantakordi asendamisel teisega tuleks arvestada, et 1) liikumine toimub alati lihtsamalt akordikalt keerukamale ehk kolmkõla või selle pööret võib asendada septakordi või selle pöördega, aga mitte vastupidi, 2) dominantseptakordi ja selle pöörete omavahelisel ühendamisel peaks akordi septim paiknema läbivalt mõnes kindlas hääles ja hiljem selles hääles ka lahenema ehk septim tuleks jätta ühes kindlas hääles paigale (erandiks sellele reeglile on liikumine dominantsekundakordile (V₂), mille puhul on võimalik mõne akordiheli, s.o priimi, tertsi või kvindi, ning akordi septimi vastastikune väljavahetamine) ning 3) liikumisel dominanttertskvartakordile (V₄₃) tuleks vältida tertsist suuremat bassihüpet, sest nimetatud akord on kasutatav peamiselt läbimineva akordina, samas on nimetatud akordilt bassihüppega äraliikumine võimalik.

Akordi seade (ulatuse) muutmisel tuleb jätta kaks häält – akordi septim ja akordi bass – paigale ning kahe vaba hääle vahel teha häältevahetus. Kuna V₂ puhul on akordi septim ühtlasi ka akordi bass, siis võib siin erinevalt ülejäänud pööretest liikuda vabalt kõigi kolme ülemise häälega. Seega toimub V₇ ulatuse muutmisel häältevahetus tertsi ja kvindi vahel (sest akordi priim bassis ja septim tuleks jätta paigale; vt näide IV.4.4a), V₆₅ ulatuse muutmisel priimi ja kvindi vahel (vt näide IV.4.4b), V₄₃ ulatuse muutmisel priimi ja tertsi vahel (vt näide IV.4.4c) ning V₂ ulatuse muutmisel aga mistahes häälte vahel, v.a bassis kõlav septim (vt näide IV.4.4d).

Näide IV.4.4, V₇ ja selle pöörete kordamine: akordi seade muutmine

Dominantseptakordi või selle pöörete omavaheline asendamine põhineb akordi seade muutmisega sarnasel kontrapunktilisel võttel, kuid erinevalt eelnevatest näidetest on siin häältevahetusse haaratud ka bass. Nagu öeldud, tuleks dominantseptakordi teisele pöördele liikumisel vältida bassihüpet ning võimaluse korral ka akordi septimiga seotud häältevahetust. Sellest tulenevalt ühendub V₇ kõige loomulikumalt esimese pöördega (V₆₅), mille puhul bassi liikumisele akordi priimilt tertsile vastab mõnes ülemises hääles liikumine akordi tertsilt priimile (vt näide IV.4.5a). V₆₅ ühendub nii dominantseptakordi põhikuju (V₇) kui ka selle teise pöördega (V₄₃) – häältevahetused toimuvad vastavalt akordi priimi ja tertsi või tertsi ja kvindi vahel (vt näiteid IV.4.5b ja c) – ning V₄₃ dominantseptakordi esimese pöörde (V₆₅) ja põhikujuga, mis võiks sujuvamat häältejuhtimist silmas pidades olla mittetäielik (V₇^-5) – häältevahetused toimuvad vastavalt akordi tertsi ja kvindi või (vajadusel) priimi ja kvindi vahel (vt näiteid IV.4.5d, e ja f). Samuti saab dominantseptakordi pöördeid üksteise vastu välja vahetada ka nii, et bassi ja ülahääle vahel tekib osaline häältevahetus (vt näite IV.4.5 teist süsteemi, näiteid g–k).

Näide IV.4.5, V₇ ja selle pöörete omavaheline ühendamine (1)

Dominantseptakordi või selle pöörete ühendamine dominantsekundakordiga (V₂) nõuab aga häältevahetust, millesse on haaratud akordi kontrapunktiliselt seotud heli ehk septim. Elementaarkontrapunktis laheneb septim teatavasti samas hääles, milles see tekib (vt ptk II.4). Figureeritud kontrapunktis on septimi vastastikune väljavahetamine mõne teise akordi heliga akordi arpedžeerimisel siiski võimalik (vt ptk IV.11). Konkreetse akordi heli valik, millega septim välja vahetatakse, tuleneb reeglina sellest, missuguse dominantseptakordi pöördega sekundakord ühendatakse. V₇ ühendamisel sekundakordiga vahetatakse välja akordi priim ja septim (vt näide IV.4.6a), V₆₅ ühendamisel terts ja septim (vt näide IV.4.6b) ning V₄₃ ühendamisel kvint ja septim (vt näide IV.4.6c). NB! Bassis kõlavat septimit enam omakorda mõne teise akordi heliga vastastiku välja vahetada ei saa ning see peab edasisel liikumisel astmeliselt ja laskuvasuunaliselt lahenema. Seetõttu ei saa dominantsekundakordile järgneda enam täiendav dominantakord (erandiks on ainult erinevas seades V₂ järgnemine), vaid lahendusakord (I₆).

Näide IV.4.6, V₇ ja selle pöörete omavaheline ühendamine (2): septimi väljavahetamine

Dominantseptakordi ja selle pöördeid saab asendusakordidena kasutada ka dominantkolmkõla (V) või selle esimese pöörde (V₆) prolongeerimisel. Kuna V või V₆ ei sisalda kontrapunktiliselt seotud heli (septimit), siis on nende ühendamine dominantseptakordi või mõne selle pöördega oluliselt vabam (puudub septimi samas hääles paigale jätmise nõue). V või V₆ saab dominantseptakordiga ühendada kolmel viisil: 1) akordi priimi asendamisel septimiga, 2) akordi priimi asendamisel septimiga, millega kaasneb häältevahetus, ning 3) mõne muu akordiheli asendamisel septimiga tõusvasuunalise hüppega, millega kaasneb osaline häältevahetus.

V ja V₆ kõige elementaarsemal ühendamisel dominantseptakordi või pöördega liigub priimikahendusega V või V₆ üks priimidest tavaliselt astmeliselt laskuvalt V₇ või selle pöörde septimile, kusjuures kõik ülejäänud hääled jäävad paigale (vt näide IV.4.7a ja b). Teisel juhul kaasneb septimile liikumisega ühtlasi häältevahetus. Siin on oluline jälgida, et häältevahetusega ei oleks seotud septimile liikuv hääl (vt näide IV.4.7c ja d). Kolmandal juhul liigutakse septimile tõusva hüppega, mis tavaliselt kõlab sopranihääles, dominantsekundakordile liikumisel aga bassihääles. Sellise liikumisega septimile kaasneb ainult osaline häältevahetus, mis on seotud akordi tertsiga, kahes ülejäänud hääles liikumine aga puudub (vt näide IV.4.7e ja f).

Näide IV.4.7, V ja V₆ ühendamine dominantseptakordi ja selle pööretega

V₇, V₆₅, V₄₃ ja V₂ abiakordidena (T-D-T).

Vastavalt toonika esmasel prolongeerimisel moodustuvale järgnevusele T-D-T võib dominantfunktsiooni esindav akord kõlada abiakordina kahe toonikafunktsiooni esindava akordi vahel. V₇, V₆₅ ja V₄₃ moodustuvad abiakordidena kahe toonikakolmkõla, V₂ aga akordi septimi korrektse lahendamise nõudest tulenevalt kahe toonikasekstakordi vahel (vt näiteid IV.4.8a, b, c ja d). Kontrapunktiliselt moodustuvad abiakordidena käsitletud V₇, V₆₅,V₄₃ ja V₂ toonikaharmoonias sisalduvate helide prolongeerimisel abihelikäikudega (vt näiteid IV.4.8b, c ja d), V₇ sisaldab aga lisaks abihelikäikudele ülahäältes ka bassi arpedžeerimist (vt näide IV.4.8a). Lisaks sellele võib V₇ abiakordina moodustuda ka toonikakolmkõla helide ühendamisel läbiminevate helidega (vt näide IV.4.8e; soprani- ja aldipartiid; paralleelsed kvindid soprani ja tenori vahel on antud kontekstis lubatavad).

Näide IV.4.8, V₇, V₆₅, V₄₃ ja V₂ abiakordidena

V₇, V₆₅, V₄₃ ja V₂ läbiminevate akordidena (T-D-T, S-D-T).

V₇, V₆₅,V₄₃ ja V₂ läbiminevate harmooniatena võivad tekkida kahe erineva toonikaharmoonia ühendamisel (T-D-T) või liikumisel subdominantharmooniast toonikaharmooniasse (S-D-T). Esimesel juhul moodustuvad V₇, V₆₅ ja V₄₃ liikumisel toonikasekstakordilt toonikakolmkõlale, V₂ aga vastupidi liikumisel toonikakolmkõlalt toonikasekstakordile. Selline liikumise nõue tuleneb vajadusest dominantseptakord ja selle pöörded korrektselt lahendada, millest tulenevalt saavad toonikasse lahenevad V₇, V₆₅ ja V₄₃ liikuda edasi ainult kolmkõlasse, V₂ aga ainult sekstakordi. Läbiminevatele V₇, V₆₅ ja V₄₃ on iseloomulik akordi septimi käsitlemine läbimineva helina, millega kaasneb mõnes ülemises hääles ühtlasi toonikakolmkõla priimi prolongeerimisel moodustuv alumine abiheli (juhtheli). Läbimineva V₇ puhul lisandub sellele veel toonikakolmkõla tertsi ja priimi ühendav bassi (murtud) arpedžo (paralleeseld kindid kahe ülemise hääle vahel on antud kontekstis lubatud; vt näide IV.4.9a), läbimineva V₆₅ puhul ühepoolse abiheliga kaunistatud laskuv tertsikäik (NB! V₆₅ toetavale juhthelile tuleb alati hüpata laskuvasuunaliselt, sest viimane laheneb omakorda astmeliselt tõusvalt eelmainitud hüpet sobivalt tasakaalustades; vt näide IV.4.9b) ning V₄₃ puhul läbimineva heliga astmeliselt täidetud laskuv tertsikäik (paralleelsed kvindid kahe ülemise hääle puhul on antud kontekstis lubatud; vt näide IV.4.9c). Läbimineva V₂ puhul tekib bassis kõlav akordi septim aga kontrapunktiliselt ühepoolse hüppega võetud abihelina (ehk nn varjatud läbimineva helina), millega mõnes ülahääles kaasneb juba eelpool mainitud toonikakolmkõla priimi prolongeerimisel moodustuv alumine abiheli (juhtheli) (vt näide IV.4.9d).

Näide IV.4.9, V₇, V₆₅, V₄₃ ja V₂ kahte toonikaharmooniat ühendavate läbiminevate akordidena

Teisel juhul ehk subdominandi ühendamisel toonikaga tekivad V₇, V₆₅ ja V₄₃ subdominantkolmkõla ja toonikakolmkõla (vt näiteid IV.4.10a, b ja c), V₂ aga subdominantkolmkõla ja toonikasekstakordi vahel (vt näide IV.4.10d). Kontrapunktiliselt moodustub subdominanti toonikaga siduv läbiminev dominant septimipide tulemusena, mis V₂ puhul moodustub bassis ja V₇, V₆₅ ja V₄₃ puhul mõnes ülemises hääles (V₆₅ puhul on nõutav bassi laskuv hüpe juhthelile, mis siis omakorda laheneb tõusvalt; vt näide IV.4.10b). Seega kehtib analoogiliselt dominantseptakordi põhikujuga ka dominantseptakordi pööretes nõue jätta subdominandi ühendamisel dominandiga septimiks muutuv heli samas hääles paigale ning lahendada see hiljem astmeliselt laskuvalt.

Näide IV.4.10, V₇, V₆₅, V₄₃ ja V₂ subdominanti ja toonikat ühendavate läbiminevate akordidena

V₉.

Dominantnoonakord (V₉) on laadi viiendalt astmelt üles ehitatud viiest tertsiliselt järjestatud helist koosnev kooskõla. Neljahäälses seades kõlab noonakord alati mittetäielikult kujul ning analoogiliselt mittetäieliku dominantseptakordi või toonikakolmkõlaga jäetakse välja akordi kvint kui akordi struktuuris implitsiitselt kõige tugevamalt sisalduv heli (V₉^-5). Sellest tulenevalt saab dominantnoonakord kõlada neljahäälses seades nooni, septimi või tertsi meloodilises seisus (⁹V₉, ⁷V₉ ja ³V₉). Lisaks sellele tuleks hoiduda akordi nooni käsitlemisest n-ö akordile lisatud sekundina ehk teisisõnu ei tohiks akordi priimi ja nooni vahel moodustuda harmooniline sekund, vaid alati vähemalt noon (või oktav + noon).

Näide IV.4.11, V₉ neljahäälses seades

[sisesta näide IV_4_11]

Nii nagu septim, on ka noon kontrapunktiliselt seotud heli, mistõttu ka see saab moodustuda vaid häälte figureerimise tulemusena ehk konsoneeriva harmoonia helide täiendaval kaunistamisel abihelikäigu või neid ühendava läbiminevat või pideheli sisaldava käigu abil. Nooni moodustumine toonikakolmkõla kvindi kaunistamisel ülemise abihelikäigu abil on võrdlemisi tavaline (vt näide IV.4.12a). Selle tekkimine läbimineva helina eeldab liikumist juhthelilt laadi viiendale astmele või vastupidi (7-6-5 või 5-6-7) ehk meloodilist käiku, milles ühendatakse V astme akordi terts astmeliselt priimiga või vastupidi ning mis tekib eelkõige dominandi prolongeerimisel – seetõttu moodustub ka läbiminev noon tavaliselt vaid dominantharmoonia prolongatsiooni sees (ehk et selline noonakord ei lahene reeglina kunagi otse toonikasse) (vt näide IV.4.12b). Akordi nooni moodustumine pidehelina on samas jälle üsna tavaline (vt näide IV.4.12c).

Näide IV.4.12, Nooni kontrapunktiline moodustumine

Nagu näitest IV.4.12 ilmneb, saab V₉ kontrapunktiliselt funktsioneerida nii toonikat kaunistava abiakordi (vt näide IV.4.12a) kui ka dominanti prolongeeriva asendusakordi (vt näide IV.4.12b) või siis subdominant- ja toonikaharmooniat ühendava läbimineva akordina (vt näide IV.4.12c).