IV.7 Toonika kontrapunktiline laiendamine: VI ja III kolmkõla.

Tonaalse muusika lõppsihiks on toonika, mis teose lõpus avaldub I kolmkõlana. Vältimaks I kolmkõla liiga sagedast kasutamist, võib see kadentsieelses harmoonias olla asendatud kolmkõla esimese pöördega I₆. Lisaks sellele saab aga mistahes harmooniat, sh I kolmkõla, asendada ka viimasest tertsintervalli kauguselt üles ehitatud ehk tertsisuhteliste harmooniatega (vt ptk IV.2), I kolmkõla siis vastavalt VI või III kolmkõlaga, sest nimetatud harmooniad omavad asendatava harmooniaga vähemalt kahte ühist heli. Nii nagu I₆ ei saa ka VI ja III kolmkõla funktsioneerida teose lõppharmooniatena, kuid võivad artikuleerida toonikale tagasipöördumist või toonika püsimist kadentsieelses harmoonias. Nagu kõikides kolmkõlades, kahendatakse ka VI ja III kolmkõlas reeglina akordi priimi.

VI toonika asendusakordina järgnevuses S-D-T. Katkestatud ehk välditud kadents (I-V-VI või I-V_(-2)-I₆) kadentsieelse harmoonia süvastruktuurina. Katkestatud kadents vormilise laiendajana.

Teatavasti moodustub toonikakolmkõla esmasel prolongeerimisel järgnevus I-V-I (vt ptk III.2). Kadentsieelses harmoonias võib selle asendada ka järgnevustega, milles tagasipöörduv I kolmkõla asendatakse mõne teise sama funktsiooni esindava akordiga: I-V_(-2)-I₆ või I-V₍₇₎-VI. (vrd näiteid IV.7.1a ja b ning a ja c; NB! Kui moodustub järgnevus V₇-VI, tuleb VI kui V₇ lahendusharmoonias kahendada keelatud paralleelsuste vältimiseks mõnikord erandlikult akordi tertsi; vt näide IV.7.1c) Kui üks mainitud järgnevustest kõlab vahetult enne harmooniajärgnevust lõpetavat täiskadentsi või hetkel, kus täiskadents oleks vormilises plaanis ootuspärane ehk mingi hüpertakti lõpus (hüpertakti kohta vt ptk III.4), siis nimetatakse järgnevusi I-V_(-2)-I₆ ja I-V-VI kas katkestatud või välditud kadentsiks. Kadentsi katkestajaks osutubki dominandile järgnev I₆ või VI, mis pole toonikana piisavalt tugev, et artikuleerida muusikalise lause lõpetus (vt ptk III.4). Seetõttu vajab katkestatud või välditud kadents enda järgi alati kompenseerivat täiskadentsi (järgnevusele I-V-VI või I-V_(-2)-I₆ järgneb reeglina IV-V-I; vt näide IV.7.1d). Viimati mainitud omadusest lähtuvalt kasutatakse katkestatud kadentsi sageli ka vormilise laiendajana, mis pikendab tavaliselt neljast taktist koosneva hüpertakti kuuetaktiliseks või lisab olemasolevale hüpertaktile veel ühe täiendava hüpertakti. III astme harmoonia toonikat asendava harmooniana katkestatud kadentsis on tonaalses muusikas vähem levinud, kuid mõnikord võib seda siiski leida vormis I-V-III või I-V-III^#3, peamiselt klassitsismile eelnevate või järgnevate stiiliperioodide puhul (vt näiteid IV.7.1e ja f; viimase näite puhul võib rääkida juba ellipskaldumisest, vt ptk V.4).

Näide IV.7.1, Katkestatud ehk välditud kadents

VI ja III asendusakordidena järgnevustes I-VI-IV või I-III-IV. Laskuva ülatetrahordi harmoniseerimine.

Vähemalt kahe ühise heli tõttu võib VI ja III kolmkõla kasutada ka I astmel põhineva algustoonika prolongeerimiseks: analoogiliselt toonikakolmkõla esimese pöördega I₆ järgnevuses I-I₆ on ka VI ja III kolmkõla järgnevustes I-VI ja I-III funktsionaalselt neutraalsed ehk et mainitud akordide tulekuga ei kaasne üldreeglina harmoonilise funktsiooni muutust. Algustoonika prolongeerimisel kasutatakse VI ja III kolmkõla tavaliselt I ja IV ühendamiseks (I-VI-IV ja I-III-IV). Kui VI kolmkõla kasutamine I ja IV vahel on väga tavaline (vt näide IV.7.2a), siis III kolmkõla kasutamine pigem harvaesinev. Põhjuseks on see, et akordide harmoonilise funktsionaalsuse toob selgemini välja pigem tertsisuhteliste harmooniate laskuvasuunaline kui tõusvasuunaline ühendamine (vt ptk IV.2). III kolmkõla kasutamine on õigustatud juhul, kui soovitakse harmoniseerida juhtheli (7) dominantfunktsiooni sisse toomata. Selline vajadus tekib tavaliselt toonikalt alguse saava ja astmeliselt laskuva käigu 8-7-6-5 ehk laadi ülatetrahordi harmoniseerimisel (tavaliselt järgnevusega I-III-IV-V; vt näide IV.7.2b). Mõiste tetrahord tuleneb kreeka keelest ning tähendab neljast (helist) koosnevat hulka. Ülatetrahordi harmoniseerimisega kaasnevad ka piirangud: üldiselt peaks selle puhul vältima ulatuse muutmist ning minooris tuleks meloodias kasutada loomulikku 7. astet, et vältida harmoonilisele minoorile omase meloodilise suurendatud sekundi teket laadi 7. ja 6. astme vahel (vt näide IV.7.2c).

Näide IV.7.2, VI ja III algustoonikat prolongeerivate harmooniatena; laskuva ülatetrahordi harmonisatsioon

[sisesta näide IV_7_2]