Heli vältuse tähistamine, noodinimed. Paus ja selle tähistamine. Vältuste tavajaotus ehk kvadraatne jaotus. Vältuse pikendamise vahendid: punkt ja pidekaar. Vältuste erijaotus ehk mittekvadraatne jaotus: trioolid, kvintoolid jne. Punktiga noodi erijaotus: duoolid, kvartoolid.

Heli kestvust ehk vältust tähistab noodi iseloomulik kuju. Noodikuju ei tähista heli absoluutset, vaid suhtelist pikkust, s.t heli pikkust võrreldes teiste helidega. Noodi suhtelist pikkust väljendavad noodinimed: täisnoot, poolnoot, veerandnoot, kaheksandiknoot, kuueteistkümnendiknoot, kolmekümnekahendiknoot jne. Veerandnoodile ja sellest lühematele vältusele viidates jäetakse nimest sageli ära sõna noot, mistõttu vastavaid vältusi võib tähistada ka sõnadega veerand, kaheksandik, kuueteistkümnendik, kolmekümnekahendik ja kuuekümneneljandik. Nimetatud vältusi nimetatakse nootide põhivältusteks, sest need saadakse vältuse kõige lihtsamal ehk kaheksjagamisel. Sellist jaotumist nimetatakse ühtlasi nootide tavajaotuseks või kvadraatseks jaotuseks.

Näide I.2.1, Põhivältused

 

Heli puudumist tähistab muusikas paus. Ka pausidel on erinevad kujud, mis viitavad nende suhtelisele pikkusele ning analoogiliselt nootidele väljendab ka pausi suhtelist pikkust selle nimi: täispaus, poolpaus, veerandpaus, kaheksandikpaus, kuueteistkümnendikpaus, kolmekümnekahendikpaus ja kuuekümneneljandikpaus.

Näide I.2.2, Põhivältused pausidena

Heli või pausi kestvust saab pikendada lisades noodile või pausile punkti. Punkt asetseb vahetult pärast noodipead või pausi ning see lisab noodile või pausile poole selle esialgsest väärtusest. Noodile või pausile võib lisada ka mitu punkti. Sellisel juhul lisab iga järgnev punkt poole sellele vahetult eelneva punkti väärtusest.

Näide I.2.3, Punktiga noot ja paus

Punktiga nooti saab jagada kolmeks põhivältuseks või kaheks punktiga noodiks.

Näide I.2.4, Punktiga noodi jagamine

Lisaks sellele võib heli vältust pikendada kahte või enamat samakõrguslikku nooti kaarega ühendades. Selliselt ühendatud noodid esitatakse ühe katkematu helina. Noote ühendavat kaart nimetatakse pidekaareks ehk pideks[1]. Pidekaar algab ja lõpeb alati noodipea juures. Mõnikord ongi mõnda vältust (vt näite I.2.5 teist rida) võimalik tähistada vaid kahte või enamat nooti pidekaarega ühendades.

Näide I.2.5, Pidekaar

Põhivältusi – täisnooti, poolnooti, veerandnooti jne – võib jagada ka kolmeks, viieks, seitsmeks või üheksaks osaks või veelgi suuremaks arvuks osadeks. Kui vältus jagatakse võrdseteks osadeks, mille arv erineb tavajaotumisel saadud osade arvust (kaks, neli, kaheksa, kuusteist jne), siis nimetatakse sellist jaotust vältuste erijaotuseks või mittekvadraatseks jaotuseks. Põhivältuse kolmeksjaotumisel moodustub triool, viieksjaotumisel kvintool, kuueksjaotumisel sekstool, seitsmeksjaotumisel septool, üheksaksjaotumisel novemool jne. Triooli tähistamisel kasutatakse jagatava noodiga võrreldes kaks korda lühemaid noodivältusi, kvintoolide ja septoolide puhul neli korda lühemaid noodivältusi ning novemoolide ja sellest suuremate jaotuste puhul kaheksa korda lühemaid noodivältusi. Selline vältuste kasutus tuleneb vältuste tavajaotusest (vrd näiteid I.2.1 ja I.2.6).

Näide I.2.6, Vältuste erijaotus

Punktiga noot jaguneb tavapäraselt kolmeks (vt näide I.2.4). Selle jagamisel kaheks osaks moodustub duool, neljaks osaks aga kvartool. Nii duooli kui ka kvartooli ülesmärkimisel kasutatakse jagatava noodiga võrreldes poole lühemaid noodivältusi.

Näide I.2.7, Punktiga noodi jagamine kaheks ja neljaks

NB! Kvartoolialune veerandnoot on võrreldes duoolialuse veerandnoodiga poole lühem vältus.

[1] Pidekaari ei tohiks segamini ajada erikõrguslikke noote ühendavate legatokaartega.