I.4 Helikõrguse tähistamine ja noodijoonestik. Abijooned. Akolaad ja süsteem. Diatooniline helirida ning helide täht- ja silpnimetused: diatoonilise helirea astmed, diatooniliste helirea astmete vahel moodustuvad täis- ja pooltoonid. Oktavite süsteem. Noodivõti. Helide altereerimine: diees, bemoll ja bekaar, dubldiees ja dublbemoll. Kromaatiline helirida. Diatooniline ja kromaatiline pooltoon. Helide enharmonism.

Helikõrgust tähistab selle asetus noodijoonestikul. Standardne noodijoonestik moodustub viiest horisontaaljoonest, mille loendamist alustatakse alumisest joonest. Noodijooni eraldavad neli vahet, mille loendamist alustatakse samuti alumisest vahest. Lisaks noodijoonestiku joontele ja neid eraldavatele vahedele kasutatakse helikõrguse tähistamiseks ka abijooni, mis lisatakse nii noodijoonestiku kohale kui ka alla. Abijooni loendatakse lähtuvalt lisatud abijoonte arvust, mis tavaliselt ei ületa viit.

Näide I.4.1, Noodijoonestik: Jooned ja vahed ning nende loendamine, abijooned ja nende loendamine

Kui üheaegselt kasutatakse kahte või enamat noodijoont, ühendatakse need vasakult poolt vertikaaljoonega. Vertikaaljoonega ühendatud noodijoonestikest (noodiridadest) moodustub süsteem. Lisaks vertikaaljoonele kasutatakse noodiridade grupeerimiseks klambrit ehk akolaadi. Akolaadidel võib olla erinev kuju ning keerukama grupeerimise puhul võib korraga kasutada mitut akolaadi.

Näide I.4.2, Kahest ja kolmest noodireast moodustuv süsteem ning noodiridu ühendavad akolaadid

Õhtumaise helikõrgussüsteemi aluseks on seitsmest astmest moodustuv diatooniline helirida, millele vastavad klaviatuuri valged klahvid. Diatoonilise helirea astmeid tähistatakse nii täht- kui ka silpnimetustega. Tähtnimedeks on c, d, e, f, g, a ja h ning silpnimetusteks do, re, mi, fa, sol, la ja si. Tähtnimesid kasutatakse eelkõige kirjalikus tekstis, mistõttu muust tekstist eristamiseks kirjutatakse need kursiivis.

Diatoonilise helirea esimeseks astmeks on c (do), teiseks astmeks d (re), kolmandaks astmeks e (mi) jne. Astmeid tähistatakse Rooma või araabia numbritega: I, II, III, IV, V, VI, VII või 1, 2, 3, 4, 5, 6 ja 7. Viimaste puhul lisatakse numbrile ka n-ö katus (ˆ), et eristada neid numbritest, millega tähistatakse näiteks kahe heli vahelist kaugust ehk intervalli (vt peatükk I.6). Astmete tähistusviis sõltub kõne all oleva hääle tüübist: alumise hääle ehk bassi puhul kasutatakse Rooma numbreid, ülemise hääle ehk meloodia puhul aga pigem araabia numbreid, ja sedagi tavaliselt siis, kui ülahäält soovitakse bassihäälest eristada.

Näide I.4.3, Diatooniline helirida ja selle astmed

Naaberastmete kaugus diatoonilises helireas on erinev. Näite I.4.3 klaviatuurilt on näha, et diatooniliste astmete c–d, d–e, f–g, g–a ja a–h vahel on must klahv, astmete e–f ja h–c vahel see aga puudub. Esimesel juhul moodustub astmete vahel täistoon (t), teisel juhul pooltoon (p).

Näide I.4.4, Diatooniliste astmete vahel moodustuvad täis- ja pooltoonid

Vahemikku kahe teineteisele lähima helirea esimese astme (c) vahel nimetatakse oktaviks. Oktavitest moodustub oktavite süsteem, mis hõlmab enam-vähem kogu piirkonda, milles inimene helisid tajub. Madalaimast alustades on oktaviteks subkontraoktav, kontraoktav, suur oktav, väike oktav, esimene oktav, teine oktav, kolmas oktav, neljas oktav ja viies oktav. Kui helide kuulumist mõnda konkreetsesse oktavi on vaja rõhutada, siis kirjutatakse need tähtnimede puhul kuni suure oktavini suurte ja väiksest oktavist alates väikeste tähtedega, lisades konkreetsest oktavist lähtudes ala- või ülaindeksid: subkontraoktavi puhul C₂, D₂ ,…, kontraoktavi puhul C₁, D₁,…, suure oktavi puhul C, D,…, väikse oktavi puhul c, d,…, esimese oktavi puhul c¹, d¹,…, teise oktavi puhul c², d²,… jne. Erinevalt noote tähistavatest tähtedest ei kirjutata oktaveid tähistavaid indekseid kursiivis.

Näide I.4.5, Oktavite süsteem

Noodivõti on graafiline sümbol, mis määrab konkreetset helikõrgust tähistava noodi asukoha noodijoonestikul. Noodivõti kirjutatakse noodirea algusesse või sellesse kohta, kus võti muutub. Tänapäeval on üldkasutatavad viiuli-, bassi-, aldi- ja tenorivõti. Viiulivõti määrab ära esimese oktavi g (g¹), bassivõti väikse oktavi f ning aldi- ja tenorivõti esimese oktavi c (c¹) asukoha noodijoonestikul. Seetõttu nimetatakse viiulivõtit mõnikord ka g-võtmeks või sol-võtmeks, bassivõtit f-võtmeks ning aldi- ja tenorivõtit c-võtmeteks.

Näide I.4.6, Noodivõtmed ja nende määratavad helikõrgused

Seega:

Noodijoonestikul vastab nii diatoonilisele täis- kui ka pooltoonile liikumine noodijoonelt sellega külgnevale vahele või liikumine vahelt sellega külgnevale noodijoonele.

Näide I.4.7, Klaviatuur ja noodijoonestik

[näide pole veel päris korras]

Heli kõrgendamist või madaldamist poole- või täistooni võrra nimetatakse heli altereerimiseks. Heli kõrgendamist tähistab noodipea ette asetatud diees, heli madaldamist aga bemoll. Heli alteratsiooni tühistab bekaar (vt näide I.4.8). Tähtnimede puhul lisatakse Heli kõrgendamisel poole tooni võrra lisatakse tähtnimetusele liide -is, madaldamisel aga -(e)s (häälik e jäetakse liitest ära juhul, kui diatoonilist heli tähistab täishäälik).

NB! Erandiks sellele reeglile on heli h pooletooniline madaldamine, mida tähistab b.

Näide I.4.8, Helide altereerimine

Nagu näitest I.4.8 ilmneb, tähendab diatoonilise helirea heli altereerimine kas tõusvat või laskuvat liikumist valgelt klahvilt sellega vahetult külgnevale mustale klahvile. Näiteks helile c vastab valge klahv, selle pooletoonilisele kõrgendusele cis aga järgmine must klahv; helile e vastab valge klahv, selle pooletoonilisele madaldusele es aga eelnev must klahv jne. Erandiks on helide e ja h kõrgendamine ning f ja c madaldamine. Kuna helide e ja f ning h ja c vahel must klahv puudub, vastab heli e pooletoonilisele kõrgendusele eis sellele järgnev valge klahv (mis helikõrguslikult langeb kokku diatoonilise helirea heliga f) ning heli f pooletoonilisele madaldusele fes sellele eelnev valge klahv (mis helikõrguslikult langeb kokku diatoonilise helirea heliga e). Analoogiliselt vastab heli h pooletoonilisele kõrgendusele his sellele järgnev valge klahv ning heli c pooletoonilisele madaldusele ces sellele eelnev valge klahv.

Näide I.4.9, Helide e, f, h ja c altereerimine

Heli kõrgendamiseks kahe pooltooni (täistooni) võrra asetatakse selle ette dubldiees, selle madaldamiseks täistooni võrra aga dublbemoll. Diatoonilise heli kõrgendamisel kahe pooltooni võrra lisandub selle nimele liide -isis ning madaldamisel -(e)ses (analoogiliselt heli madaldamisele pooltooni võrra jäetakse häälik e liitest ära juhul, kui diatoonilist heli tähistab täishäälik). Seega saadakse heli c kõrgendamisel kahe täistooni võrra cisis, heli d kõrgendamisel disis, heli e kõrgendamisel eisis jne. Heli c madaldamisel kahe pooltooni võrra saadakse ceses, heli h madaldamisel heses (NB! h→b→heses ja mitte h→b→bes!), heli a madaldamises ases jne.

Näide I.4.10, Dubldiees ja dublbemoll

Helide silpnimetusi kasutatakse peamiselt suulises kõnes ning helide altereerimisel lisatakse silpnimetusele vastavalt täiendav sõna diees, bemoll, dubldiees või dublbemoll, näiteks sol-bemoll, fa-diees jne.

Näide I.4.11, Helide silpnimetused

Nii diatoonilistest kui ka altereeritud astmetest ehk nii klaveri valgetest kui ka mustadest klahvidest moodustub kromaatiline helirida. Kromaatilises helireas on kõikide naaberastmete vahel pooltoonid. Kui pooltoon tekib mingi diatoonilise astme ja selle pooletoonilise kõrgenduse vahel, siis nimetatakse seda kromaatiliseks pooltooniks, kui aga kahe erineva diatoonilise astme vahel, siis diatooniliseks pooltooniks. Kui diatooniline helirida moodustub seitsmest helist (klaviatuuri valgetest klahvidest), siis kromaatiline helirida kaheteistkümnest erinevast helist (nii valgetest kui ka mustadest klahvidest).

Näide I.4.12, Diatooniline ja kromaatiline pooltoon

Näide I.4.13, Kromaatiline helirida

Märkus: Tõusva kromaatilise helirea noteerimisel kirjutatakse diatoonilise helirea helid e ja a sageli üles ainult diatoonilisel ehk altereerimata kujul. Seetõttu on ka antud näite neli viimast heli noteeritud a-b-h-c ja mitte a-ais-h-c, mis on aga samuti võimalik.

Nagu eelnevate näidete puhul ilmnes, võivad diatoonilise helirea astmete kõrgendamisel ja madaldamisel tekkida samakõrguslikud helid ehk helid, millele klaviatuuril vastab üks kindel klahv, kuid mida tähistatakse erinevalt (näiteks cis ja des, vt näide I.4.8). Sellist nähtust nimetatakse enharmonismiks ning erinevalt tähistatud, kuid samakõrguslikke helisid enharmooniliselt ekvivalentseteks ehk lihtsalt enharmoonilisteks helideks.

Näide I.4.14, Näiteid enharmoonilistest helidest