Põhiastmed. Kõrvalastmed. Püsivad ja ebapüsivad astmed. Mažoorne ja minoorne laad. Mažoorse ja minoorse laadi erinevad kujud. Helistik. Võtmemärgid. Paralleelsed ja samanimelised helistikud. Helistike kvindiring. Kirikulaadid. Mitteheptatoonilised heliread.

Laadiks nimetatakse helirida, mille astmete vahel moodustuvad funktsionaalsed seosed. Õhtumaises helikõrguslikus süsteemis on laadid tuletatud diatoonilisest helireast ning moodustuvad seega seitsmest astmest. Seetõttu nimetatakse neid ka heptatoonilisteks laadideks (hepta – seitse kr k) ehk lühendatult heptatoonikateks.

Keskset heli, millelt laad üles ehitatakse, nimetatakse toonikaks ehk laadi 1. astmeks. Tähtsuselt järgmised on laadi 5. aste ehk dominant ning 4. aste ehk subdominant. Kui dominant saadakse liikudes toonikast viie astme võrra üles, siis subdominant liikudes viie astme võrra alla (ehk nelja astme võrra üles). Mainitud astmeid nimetatakse ka laadi põhiastmeteks.

Toonikast kolme astme kaugusel asuvat 3. ja 6. astet nimetatakse mediandiks ja submediandiks ehk ülemiseks ja alumiseks mediandiks. Sageli jäetakse aga täpsustav viide ära ja mainitud astmetele, eelkõige 6. astmele, viidatakse lihtsalt kui mediandile. Toonikaga külgnevad vahetult 2. ja 7. aste ehk ülemine ja alumine juhtheli. Tavapäraselt viitab juhtheli mõiste eelkõige 7. astmele ning kui seda kasutatakse 2. astme puhul, lisatakse alati täpsustav viide „ülemine“. 3., 6., 7. ja 2. astet nimetatakse laadi kõrvalastmeteks.

Näide I.5.1, Loomulik mažoor ehk loomulik duur

Laadi astmeid saab liigitada ka püsivateks ja ebapüsivateks. Püsivad astmed on laadi 1., 3. ja 5. aste, ebapüsivad aga 2., 4., 6. ja 7. aste. Laadi püsivad astmed funktsioneerivad omalaadsete tugihelidena, mille suunas ebapüsivad astmed tunglevad. Laadi 2. aste tungleb reeglina 1., mõnikord ka 3. astmesse. 4. aste tungleb 3. astmesse ning mõnikord ka 5. astmesse. 6. aste tungleb 5. ning mõnikord ka 7. astme kaudu 1. astmesse. 7. aste tungleb 1. astmesse.

Näide I.5.2, Laadi astmed ja nende tunglemine

Laadid ehk heptatoonikad liigitatakse mažoorseteks ja minoorseteks laadideks ehk duur- ja mollhelilaadideks (või ka lihtsalt duuriks ja molliks). Liigituse aluseks on laadi esimese ja kolmanda astme kaugus teineteisest. Mažoorses laadis moodustub esimese ja kolmanda astme vahel kaks täistooni, minoorses laadis aga poolteist tooni. Diatoonilises helireas ehitub loomulik mažoor üles helilt c ning loomulik minoor helilt a. Sellest tulenevalt moodustuvad loomulikus duuris pooltoonid kolmanda ja neljanda ning seitsmenda ja esimese astme vahel, loomulikus mollis aga teise ja kolmanda ning viienda ja kuuenda astme vahel.

Näide I.5.3, Loomulik mažoor ja loomulik minoor ning astmete vahel moodustuvad täis- ja pooltoonid

Loomulik mažoor ehk loomulik duur

Loomulik minoor ehk loomulik moll

t = täistoon; p = pooltoon

Lisaks loomulikule kujule avaldub minoor ka harmoonilise ja meloodilise minoorina (mollina). Harmoonilises minooris kõrgendatakse laadi 7. astet selle tunglevuse suurendamiseks toonikasse poole tooni võrra (g→gis), mille tulemusena tekib laadi 6. ja 7. astme ehk mediandi ja juhtheli vahel poolteisttoon (f-gis) ning laadi 7. ja 1. astme vahel pooltoon (gis-a). Meloodilises minooris kõrgendatakse aga nii 6. kui ka 7. astet (f→fis ja g→gis), mille tulemusena tekib laadi 5. ja 6. astme vahel täistoon (e-fis), 6. ja 7. astme vahel täistoon (fis-gis) ning 7. ja 1. astme vahel pooltoon (gis-a).

Meloodiline minoor avaldub sagedamini tõusvasuunalisel liikumisel, kuid eelklassikalisest muusikast võib leida arvukalt näiteid ka selle laskuvasuunalisest kasutamisest. Lisaks minoori erinevatele kujudele avaldub ka mažoor mõnikord harmoonilise mažoorina (duurina). Sellisel juhul madaldatakse selle 6. astet (a→as), mille tulemusena tekib 5. ja 6. astme vahel pooltoon (a-as) ning 6. ja 7. astme vahel poolteisttoon (as-h).

Näide I.5.4, Harmooniline ja meloodiline minoor ning harmooniline mažoor

Harmooniline minoor

Meloodiline minoor

Harmooniline mažoor

t = täistoon, p = pooltoon, pt = poolteisttoon

Kuigi klassikalises muusikas leiab kõige enam kasutamist harmooniline minoor, on ka minoori ülejäänud kujud võimalikud, ning minoori erinevate kujude pidev vaheldumine on pigem reegel kui erand. Kui jagada minoori aluseks olev helirida ehk mollhelirida kaheks pooleks – alumiseks ja ülemiseks tetrahordiks (tetra – neli kr k; alumisele tetrahordile vastavad astmed 1  – 2  – 3  – 4   ja ülemisele astmed 5  – 6  – 7  – 8=1) –, võib ühtlasi öelda, et minoori alumine tetrahord avaldub diatoonilisena, sest siin kasutatakse ainult molli diatoonilisi astmeid, ülemine tetrahord aga kromaatilisena, sest siin kasutatakse nii diatoonilisi kui ka altereeritud astmeid.

Näide I.5.5, Minooris kasutatavad diatoonilised ja altereeritud astmed: minoori alumine ja ülemine tetrahord

Helistik on kindlalt helilt üles ehitatud mažoorne või minoorne laad ehk duur- või mollhelilaad. Helistiku nimi moodustub kahest poolest: helist, millelt duuri või molli aluseks olev laad (duur- või mollhelirida) üles ehitatakse, ning laadi määratlusest (duur või moll). Helilt c üles ehitatud duur on C-duur, helilt d üles ehitatud duur D-duur jne. Helilt a üles ehitatud moll on a-moll, helilt h üles ehitatud moll h-moll jne. Duuri kui helistiku tähistamiseks kasutatakse suurt ning molli tähistamiseks väikest algustähte.

Kromaatilise helirea mistahes heli võib olla helistiku aluseks oleva laadi esimene aste. Samas peab laad – kas mažoor või minoor – säilitama oma iseloomuliku struktuuri, s.t loomulikus mažooris peavad pooltoonid tekkima 3. ja 4. ning 7. ja 1. astme, loomulikus minooris aga 2. ja 3. ning 5.  ja 6. astme vahel (ülejäänud astmete vahel peavad moodustuma täistoonid). Kui loomulik mažoor ehitatakse üles helilt c, langeb duuri aluseks olev helirida kokku diatoonilise helireaga, mistõttu C-duuri helirida sisaldab ainult valgeid klahve. Kui see aga ehitatakse üles helilt g, tuleb diatoonilise helirea heli f kõrgendada poole tooni võrra (f→fis), et säiliks loomulikule mažoorile omane struktuur, kus 6. ja 7. astme (e ja fis) vahel moodustub täis- ning 7. ja 1. astme (fis ja g) vahel pooltoon. Kui aga ehitada loomulik mažoor üles helilt f, tuleb diatoonilise helirea heli h madaldada poole tooni võrra (h→b), et 3. ja 4. astme (a ja b) vahel säiliks pool- ning 4. ja 5. astme (b ja c) vahel täistoon.

Näide I.5.6, Loomulik mažoor: C-duur, G-duur ja F-duur

Laadi transponeerimisel ehk selle helikõrgusliku paiknemise muutmisega kaasnevaid diatoonilise helirea helide alteratsioone ei tähistata üldreeglina noodipea ette kirjutatud dieesi või bemolliga ehk n-ö juhuslike märkidega, vaid kohe noodirea alguses noodivõtme taga. Selliseid alteratsioonitähiseid nimetatakse võtmemärkideks. Võtmemärgid kirjutatakse ainult ühte oktavisse, kuid need kehtivad diatoonilise helirea vastavatele helidele kõikides oktavites ning neid vastavaid helisid tähistavate nootide ette enam täiendavalt ei kirjutata.

Näide I.5.7, A-duur helirea kirjutamine kasutades (a) võtmemärke ja (b) juhuslikke märke

Märkus: Võtmemärgid kehtivad diatoonilise helirea helidele kõikides oktavites.

Võtmemärkide tähistamisel ei kasutata abijooni ja kui mingi võtmemärgi tähistamiseks on mitu võimalust, s.t kui see on võimalik abijooni vältides kirjutada rohkem kui ühte oktavisse, siis eelistatakse üldreeglina kõrgemat varianti.

C-duur kui diatoonilisel helireal põhinev helistik võtmemärke ei sisalda. G-duur ja F-duur sisaldavad üht võtmemärki (vastavalt fis ja b), D-duur ja B-duur kaht võtmemärki (vastavalt fis, cis ja b, es), A-duur ja Es-duur kolme võtmemärki (vastavalt fis, cis, gis ja b, es, as) jne. Nagu näha, alustatakse n-ö dieesidega helistike puhul võtmemärkide lisamist tähisest fis ning iga järgnev võtmemärk kirjutatakse eelnevast tähisest nelja astme võrra madalamale või viie astme võrra kõrgemale lähtudes eelmises lõigus kirjeldatud põhimõtetest. Bemollidega helistike puhul alustatakse tähisest b ning iga järgnev võtmemärk kirjutatakse eelnevast tähisest nelja astme võrra kõrgemale või viie astme võrra madalamale.

Näide I.5.8, Mažoorhelistikud

1. dieesidega helistikud

• bemollidega helistikud

Eelpool öeldu kehtib ka mollhelistike kohta. Kui loomulik minoor ehitatakse üles diatoonilise helirea helilt a, langeb helistiku aluseks olev laad kokku diatoonilise helireaga. Seetõttu a-moll kui helistik võtmemärke ei sisalda. Kui see aga ehitatakse üles helilt e, tuleb diatoonilise helirea heli f kõrgendada poole tooni võrra (f→fis), et säiliks loomulikule minoorile omane struktuur, kus 1. ja 2. astme (e ja fis) vahel moodustub täis- ning 2. ja 3. astme (fis ja g) vahel pooltoon. Samas kui ehitada loomulik minoor üles helilt d, tuleb diatoonilise helirea heli h madaldada poole tooni võrra (h→b), et 5. ja 6. astme (a ja b) vahel säiliks pool- ning 6. ja 7. astme (b ja c) vahel täistoon.

Näide I.5.9, Loomulik minoor: a-moll, e-moll ja d-moll

Seega sisaldab e-moll ühte võtmemärki (fis), h-moll kahte võtmemärki (fis, cis), fis-moll kolme võtmemärki (fis, cis, gis) jne. Samuti sisaldab ka d-moll ühte võtmemärki (b), g-moll kahte võtmemärki (b, es), c-moll kolme võtmemärki (b, es, as) jne.

Näide I.5.10

1. dieesidega helistikud

• bemollidega helistikud

Eelpool toodud näidetest ilmneb, et on alati olemas üks duur- ja üks mollhelistik, millel on ühised võtmemärgid. Sellised helistikupaarid on C-duur/a-moll, G-duur/e-moll jne, aga ka F-duur/d-moll, B-duur/g-moll jne. Erilaadilisi kuid samu võtmemärke omavaid helistikke nimetatakse paralleelseteks helistikeks.

Näide I.5.11, Paralleelsed helistikud: C-duur ja a-moll

Teisalt on võimalik igalt kromaatilise helirea helilt ehitada üles nii duur- kui ka mollhelistik: C-duur/c-moll, G-duur/g-moll jne. Selliseid ühist toonikaheli omavaid helistikke nimetatakse samanimelisteks helistikeks. Samanimelised helistikud erinevad teineteisest kolme võtmemärgi võrra: näiteks C-duur ei sisalda võtmemärke, c-moll sisaldab aga kolme bemolli.

Näide I.5.12, Samanimelised helistikud: C-duur ja c-moll

Helistikest on võimalik moodustada kella numbrilauale sarnane ringikujuline süsteem. Kuna võtmemärgi lisamisel või selle äravõtmisel nihkub toonikaheli alati viie astme, täpsemalt kolme ja poole tooni ehk puhta kvindi[1] võrra üles või alla, on naaberhelistikud mainitud süsteemis üksteisest alati kvindi kaugusel. Selle ringi ülaosa keskel ehk selles kohas, kus kella numbrilaual paikneks 12, asetseb helistikupaar C-duur/a-moll. Neist paremale (kella numbrilaua numbrid 1–6) jäävad dieesidega ning vasakule (numbrid 6–11) bemollidega helistikud. Mainitud ringil päripäeva liikudes lisatakse iga järgneva helistiku võtmemärkidesse diees (või võetakse ära bemoll), vastupäeva liikudes aga bemoll (või võetakse ära diees). Ringi alumise osa keskel ehk selles kohas, kus kella numbrilaual paikneks 6, asetsevad helistikepaarid Fis-duur/dis-moll ja Ges-duur/es-moll, mille näol on tegemist enharmooniliste ehk samakõrguslike kuid erinevalt tähistatud helistikega. Eelpool kirjeldatud helistike süsteemi nimetatakse helistike kvindiringiks.

Näide I.5.13, Helisike kvindiring

[sisesta naide I_5_13]

Teatavasti ehitatakse loomulik mažoor üles diatoonilise helirea helilt c ning loomulik minoor helilt a, kuid seitsmehelilisi laade ehk heptatoonikaid on võimalik ehitada kõikidelt diatoonilise helirea astmetelt. Heptatoonilistest laadidest rääkides kasutatakse kreeka geograafilistele kohtadele viitavaid nimesid, kust heptatoonilise süsteemi aluseks olevad tetrahordid ehk neljast helist koosnevad heliread algselt pärinesid. Nii nimetatakse helilt c üles ehitatud loomulikku mažoori ühtlasi joonia laadiks ning helilt a üles ehitatud loomulikku minoori eoolia laadiks. Helilt d ehitatakse üles dooria, helilt e früügia, helilt f lüüdia, helilt g miksolüüdia ning helilt h hüpofrüügia ehk lokria laad. Vastavalt esimese (toonika) ja kolmanda astme kaugusele teineteisest võib lüüdia ja miksolüüdia laadi nimetada mažoorseteks (esimese ja kolmanda astme vahel moodustub kaks täistooni) ning dooria, früügia ja hüpofrüügia laadi minoorseteks laadideks (esimese ja kolmanda astme vahel moodustub poolteist tooni). Nii nagu helistike aluseks olevat loomulikku duuri või molli, on ka kõiki ülejäänud heptatoonilisi laade võimalik helikõrguslikult ümber paigutada ehk transponeerida. Mainitud laade nimetatakse ka (vanadeks) kirikulaadideks.

Näide I.5.14, Kirikulaadid

Mažoor ja minoor ning kirikulaadid põhinevad heptatoonikal ehk seitsmest diatoonilisest astmest moodustuval helireal. Lisaks heptatoonikale võib diatoonilist helirida moodustavate astmete arv olla aga ka väiksem või suurem. Kui diatooniline heliastmik moodustub viiest astmest, siis nimetatakse seda pentatoonikaks. Ühe enamlevinud pentatoonilise helirea võib moodustada klaviatuuri mustadest klahvidest. Sellises helireas puuduvad pooltoonid ja helirea astmete vahel tekivad t, t, pt, t, pt (kus t tähistab täistooni ja pt poolteistooni). Kuuest diatoonilisest astmest moodustuva heksatoonilise helirea üheks tavapärasemaks avaldumisvormiks on täistoonhelirida. Tegemist on absoluutselt sümmeetrilise helireaga, mille naaberhelide vahel moodustuvad ainult täistoonid (t, t, t, t, t, t). Kaheksast astmest moodustuv oktatooniline helirida avaldub aga tavaliselt kujul, milles naaberastmete vahel moodustuvad vaheldumisi pool- ja täistoonid (t, p, t, p, t, p, t, p).

Näide I.5.15, Pentatoonika, täistoonhelirida ja oktatooniline helirida

t = täistoon, p = pooltoon, pt = poolteisttoon

---

[1] Puhast kvinti ja teisi intervalle käsitletakse üksikasjalikumalt peatükis I.6.