Kolmkõla: duur- ja mollkolmkõla; suurendatud ja vähendatud kolmkõla. Akordihelide nimetused. Kolmkõla pöörded: sekstakord ja kvartsekstakord. Septakord ja selle erinevad kujud: suur mažoorne, väike mažoorne, suur minoorne, väike minoorne, poolvähendatud ja vähendatud ning suurendatud septakord. Septakord ja selle pöörded: kvint-sekstakord, terts-kvartakord ja sekundakord. Paljutertsilised akordid. Akordide tähistamine: astmetähised (Rooma numbrid), akordimärgid, nummerdatud bass, akordide tähistamise hübriidsed vormid. Akord vs harmoonia.

Kahe heli samaaegsel kõlamisel moodustub intervall. Kolme või enama heli samaaegsel kõlamisel moodustub kooskõla. Kui kooskõla helisid on võimalik järjestada nii, et helide vahel moodustuvad tertsid, nimetatakse seda akordiks. Akord on seega tertsilise ülesehitusega kooskõla.

Kõige elementaarsem akord on kolmkõla, mis moodustub kahest kohakuti asetatud tertsist. Lähtuvalt kolmkõlas sisalduvate tertside absoluutsest suurusest (suur või väike terts) ja nende järjekorrast on võimalik moodustada nelja tüüpi kolmkõlasid: duurkolmkõla (mažoorkolmkõla), mollkolmkõla (minoorkolmkõla) ning suurendatud ja vähendatud kolmkõla, mida tähistatakse vastavalt M, m, <kk ja >kk. Duur- ehk mažoorkolmkõla (M) moodustub (altpoolt ülespoole lugedes) suurest ja väiksest tertsist, mis summaarselt annavad kokku puhta kvindi. Kolmkõla nimetus (duurkolmkõla) tuleneb alumisest suurest tertsist, mis tekib ka loomuliku duuri 1. ja 3. astme vahel. Moll- ehk minoorkolmkõla (m) moodustub aga vastupidi väiksest ja suurest tertsist ning selle nimetus tuletatakse alumisest väiksest tertsist, mis tekib ühtlasi ka molli 1. ja 3. astme vahel. Suurendatud kolmkõla (<kk) ehitatakse kahest kohakuti asetatud suurest tertsist, mille liitmisel moodustub suurendatud kvint, ning vähendatud kolmkõla (>kk) kahest väiksest tertsist, mille liitmisel moodustub vähendatud kvint.

Näide I.7.1, Duurkolmkõla (mažoorkolmkõla) ja mollkolmkõla (minoorkolmkõla) ning suurendatud ja vähendatud kolmkõla

Akordihelide eristamiseks viidatakse neile intervallinimedega, kusjuures viimased näitavad akordiheli kaugust helist, millelt akord üles ehitatakse. Seega nimetatakse heli, millelt akord üles ehitatakse, akordi priimiks, sellest järgmist ehk esimese tertsi lisamisel tekkivat heli akordi tertsiks ja teise tertsi lisamisel tekkivat heli akordi kvindiks.

Näide I.7.2, Akordi priim, terts ja kvint

Analoogiliselt intervallidega saab pöörata ka akorde. Akordi kuju, mis ehitatakse üles akordi priimilt ning milles helisid on võimalik järjestada tertsiliselt, nimetatakse akordi põhikujuks. Akordi tertsilt üles ehitatud kuju nimetatakse esimeseks pöördeks ning akordi kvindilt üles ehitatud kuju teiseks pöördeks. (NB! Akordihelide nimetused akordi pööramisel ei muutu!)

Sõna kolmkõla viitab kolmest helist koosneva akordi põhikujule. Kolmkõla esimest pööret nimetatakse sekstakordiks ning teist pööret kvartsekstakordiks. Kolmkõla pöörete nimetused tulenevad nende intervallilisest struktuurist. Kolmkõla kui kolmest helist koosneva akordi põhikuju täpne nimetus oleks tertskvintakord, sest see moodustub alumisest helist lähtuvalt kahest intervallist, tertsist ja kvindist. Kuna aga akordi tertsiline ülesehitus on vaikimisi eeldatav, siis kolmkõla intervalliline struktuur selle nimes ei kajastu. Sekstakord moodustub alumisest helist lähtuvalt tertsist ja sekstist, mistõttu selle täielik nimetus on tertssekstakord. Kolmkõlaga analoogiliselt jäetakse ka sekstakordi moodustav esimene ehk n-ö standardne intervall akordi nimes mainimata. Kolmkõla teine pööre ehk kvartsekstakord moodustub aga ainult n-ö ebastandardsetest intervallidest ehk kvardist ja seksist, mistõttu mõlemad kajastuvad ka akordi nimes.

Näide I.7.3, Kolmkõla ja selle pöörded

Kolmkõlale veel ühe tertsi lisamisel saadakse septakord. Saadud uut heli nimetatakse akordi septimiks ning viimasest tuleneb ka akordi nimetus. Septakordis sisalduvate tertside absoluutsest suurusest lähtuvalt saab eristada septakordi erinevaid kujusid, milleks on suur mažoorne, väike mažoorne, suur minoorne, väike minoorne, poolvähendatud, vähendatud ja suurendatud septakord. Mažoorne septakord moodustub mažoorkolmkõlast ja sellele lisatud suurest või väiksest septimist (suur ja väike mažoorne septakord), minoorne septakord aga minoorsest kolmkõlast ja sellele lisatud suurest või väiksest septimist (suur ja väike minoorne septakord). Poolvähendatud septakord moodustub vähendatud kolmkõlast ja sellele lisatud väiksest septimist ning vähendatud septakord vähendatud kolmkõlast ja sellele lisatud vähendatud septimist. Suurendatud septakord moodustub suurendatud kolmkõlast ja suurest septimist.

Näide I.7.4, Septakordid

Kuna septakord sisaldab nelja heli, on selle põhikujust võimalik moodustada kolm pööret. Septakordi esimest pööret nimetatakse kvintsekstakordiks, teist pööret tertskvartakordiks ja kolmandat pööret sekundakordiks. Septakordi pööramisel muutub akordi alumise ja ülemise heli vaheline septim sekundiks ning viimase asukohta akordi intervallilises struktuuris kajastavad ka septakordide pöörete nimetused. Kvintsekstakordis tekib sekund akordi alumisest helist loetuna kvindi ja seksti, tertskvartakordis tertsi ja kvardi ning sekundakordis priimi ja sekundi vahel.

Näide I.7.5, Septakord ja selle pöörded

Septakordile tertsi lisamisel saadakse noonakord, noonakordile tertsi lisamisel undeetsimakord ning undeetsmiakordile tertsi lisamisel tertsdeetsimakord – viimane hõlmab tertsidena järjestatult heptatoonika kõiki astmeid. Nimetatud akorde nimetatakse ka paljutertsilisteks akordideks. Paljutertsilisi akorde kasutatakse enamasti põhikujus.

Näide I.7.6, Paljutertsilised akordid

Akordide tähistamiseks kasutatakse erinevaid sümboleid. Klassikalises muusikas on tavapärane astmetähiste ehk Rooma numbrite kasutamine. Sellise tähistamisviisi puhul viitab Rooma number (I, II, III jne) laadi astmele, millelt akordi põhikuju üles ehitatakse. Seetõttu omandavad astmetähised konkreetse sisu alles koos nende ette kirjutatud helistikutähisega. Helistikutähisena kasutatakse noodinime, mis vastab helistiku toonikahelile, ning duuri puhul kirjutatakse see suure (algus)tähe ja molli puhul väikse (algus)tähega. Sageli lisatakse helistikule viitavale noodinimele ka koolon (näiteks C: on C-duur ja cis: on cis-moll).

Astmetähiste puhul tuleneb akordi kuju konkreetse laadi (mažoor või minoor) ülesehitusest – näiteks esimeselt astmelt üles ehitatud kolmkõla on mažooris mažoorkolmkõla, minooris aga minoorkolmkõla; teiselt astmelt üles ehitatud septakord on mažooris väike minoorne septakord, minooris aga poolvähendatud septakord jne – ning seetõttu akordi iseloomulikule kujule astmetähiste puhul üldreeglina täiendavalt ei viidata. (Mõnikord tehakse seda siiski vähendatud ja suurendatud akordide puhul lisades Rooma numbri ette kas sümboli > või <.) Küll aga kasutatakse akordi erinevate pöörete ja akordis sisalduvate helide arvu tähistamiseks akordi intervallilisele struktuurile viitavaid araabia numbreid.

Kolmkõla kui kõige elementaarsemat akordi tähistatakse ainult astmetähise ehk Rooma numbriga, millele akordi intervallilisele struktuurile (tertskvintakord) viitavaid ja araabia numbritega tähistatud alaindekseid (₅₃) üldreeglina ei lisata. Seega tähistatakse esimeselt astmelt üles ehitatud kolmkõla ehk tertskvintakordi (I₅₃) lihtsalt numbriga I, teiselt astmelt üles ehitatud kolmkõla numbriga II jne. Kui I ehitatakse üles duuris (näiteks C: I), on see mažoorkolmkõla (M), kui aga minooris (näiteks a: I), siis minoorkolmkõla (m). Samamoodi – kui II ehitatakse üles duuris (näiteks C: II), on see minoorkolmkõla (m), kui aga mollis (näiteks a: II), siis vähendatud kolmkõla (>kk) jne.

Näide I.7.7, Kolmkõlade tähistamine Rooma numbritega

Analoogiliselt kolmkõlale jäetakse ka sekstakordi tähistusest ära tertsile viitav intervall, mis on klassikalise kui tertsilise harmoonia puhul eeldatav. Seetõttu tähistatakse sekstakordi (tegelikult tertssekstakordi = ₆₃) lihtsalt Rooma numbrile lisatud alaindeksiga ₆. Seega tähistatakse esimese kolmkõla esimest pööret I₆ (esimese astme sekstakord ehk esimene sekstakord), teise kolmkõla esimest pööret II₆ (teise astme sekstakord ehk teine sekstakord) jne. Kuna Rooma number viitab astmele, millel paikneb akordi priim ehk astmele, millelt ehitatakse üles akordi põhikuju, siis erinevalt I kolmkõlast ehitatakse I₆ üles laadi kolmandalt astmelt (akordi tertsilt). II₆ ehitatakse sama analoogia põhjal laadi neljandalt astmelt, III₆ laadi viiendalt astmelt jne.

Näide I.7.8, Sekstakordide tähistamine Rooma numbritega

Kolmkõla teist pööret ehk kvartsekstakordi tähistavad Rooma numbrile lisatud alaindeksid ₆ ja ₄. Seega tähistatakse esimese kolmkõla teist pööret I₆₄ (esimese astme kvartsekstakord ehk esimene kvartsekstakord), teise kolmkõla teist pööret II₆₄ (teise astme kvartsekstakord ehk teine kvartsekstakord) jne. Et kvartsekstakord ehitatakse üles akordi kvindilt ehk laadi astmelt, mis on akordi priimist viie astme (ehk kvindi) võrra kõrgemal, siis ehitatakse I₆₄ üles laadi viiendalt, II₆₄ laadi kuuendalt astmelt jne.

Näide I.7.9, Kvartsekstakordide tähistamine Rooma numbritega

Septakorde tähistab Rooma numbrile lisatud alaindeks ₇. Seega tähistatakse näiteks teiselt astmelt üles ehitatud septakordi II₇ (teise astme septakord ehk teine septakord), viiendalt astmelt üles ehitatud septakordi V₇ (viienda astme septakord ehk viies septakord) jne. Analoogiliselt kolmkõladega sõltub ka konkreetse septakordi kuju (suur või väike, mažoorne või minoorne, vähendatud või poolvähendatud septakord) sellest, milliselt laadi astmelt septakord duuris või mollis üles ehitatakse.

Näide I.7.10, Septakordide tähistamine Rooma numbritega

Septakordi esimest pööret kvintsekstakordi tähistavad Rooma numbrile lisatud alaindeksid ₆₅, teist pööret tertskvartakordi indeksid ₄₃ ning kolmandat pööret sekundakordi alaindeks ₂. Seega tähistatakse näiteks viienda astme kvintsekstakordi V₆₅, viienda astme tertskvartakordi V₄₃ ja viienda astme sekundakordi V₂.

Näide I.7.11, Septakordi pöörete tähistamine Rooma numbritega

• Kvintsekstakordid

• Tertskvartakordid

• Sekundakordid

Ka noonakordi ning teisi paljutertsilisi akorde tähistatakse analoogiliselt vastava alaindeksi (₉, ₁₁, ₁₃ jne) lisamisega astmetähisele, millelt akordi põhikuju üles ehitatakse. Seega tähistatakse näiteks viiendalt astmelt üles ehitatud noonakordi V₉, undeetsimakordi aga V₁₁ jne.

Näide I.7.12, Paljutertsiliste akordide tähistamine Rooma numbritega

Akordihelide altereerimist (kõrgendamist või madaldamist) tähistatakse astmetähisele järgneva ülaindeksiga, mis sisaldab altereeritavat heli ja selle ette asetatud alteratsioonimärki (dieesi, bemolli või bekaari). Kui altereeritavaid helisid on mitu, on need eraldatud komadega ning sama tüüpi alteratsiooni korral iga heli ette täiendavat alteratsioonimärki enam ei kirjutata. Näiteks teise astme kvintsekstakordi, milles on kõrgendatud terts, tähistatakse II₆₅^#3. Sama akordi, milles on kõrgendatud nii priim kui ka terts, aga II₆₅^#1,3. Kui nimetatud akordis madaldatakse veel täiendavalt kvinti, siis II₆₅^{#1,3, b5}. Kuna kvindi madaldamine on konkreetse akordi puhul seotud selle kasutamisega harmoonilises mažooris (madaldatud kuuenda astmega mažooris), siis võib viimasena mainitud akordi tähistada ka _hII₆₅^#1,3, kus täht „h“ astmetähise ees viitab laadi kujule (harmooniline mažoor). Kui altereeritud akord on mingis vaadeldavas stiilis tavapärane, siis võidakse täpsest tähistusest ka loobuda ning seda asendab eritähistus. Näiteks viimasena käsitletud akordi (_hII₆₅^#1,3) nimetatakse klassikalises harmoonias ka saksa sekstiks või saksa sekstakordiks ning seda tähistatakse Ger₆ või G₆₅. Kuna klassikalises harmoonias kõlavad viienda astme akordid (V, V₇ jne) üldreeglina mažoorsena ka minooris, siis nimetatud akordide puhul tertsi kõrgendamist (V^#3, V₇^#3 jne) erandina välja ei kirjutata, küll aga tähistatakse selle avaldumist loomulikul kujul (kas _lV või V^b3; täht „l“ esimesena toodud astmetähise ees viitab loomulikule minoorile).

Näide I.7.13, Altereeritud akordid tähistatuna Rooma numbritega

• Napoli sekstakord

• Suurendatud sekstiga akordid

• Altereeritud subdominantakordid kõrvaldominantakordidena

• V astme kolmkõla tähistamine mollis

Akordid võivad esineda ka mittetäielikul kujul ehk akordis võib mõni heli puududa. Tavaliselt jäetakse mittetäieliku akordi puhul ära selle kvint, sest selle absoluutne suurus varieerub erinevate akordide puhul üldreeglina kõige vähem. Akordist välja jäetud heli tähistatakse miinusmärgi ja numbriga astmetähisele järgnevas ülaindeksis. Nii näiteks tähistatakse ilma kvindita esimese astme kolmkõla I^-5, ilma kvindita viiendat septakordi aga V₇^-5. Kuna aga kvindi puudumine akordi struktuuri sisuliselt ei muuda (mažoorkolmkõla jääb mažoorkolmkõlaks, väike mažoorne septakord väikseks mažoorseks septakordiks jne), jäetakse see sageli ka tähistamata.

Näide I.7.14, Mittetäielike akordide tähistamine Rooma numbritega

Ühtlasi võivad akordid sisaldada lisatud helisid. Tegemist on helidega, mille tähtsus on akordihelidega samaväärne, kuid mis akordi tertsilisse struktuuri ei kuulu. Tavaliselt on lisatud helideks akordi priimi ja tertsi vahel asuv sekund, tertsi ja kvindi vahel asuv kvart või kvindi ja septimi vahel asuv sekst. Lisatud helisid tähistatakse plussmärgi ja numbriga astmetähisele järgnevas ülaindeksis. Näiteks esimest kolmkõla sekundiga tähistatakse I⁺². Mõnikord võib see, kas heli kuulub akordi tertsilisse struktuuri või on käsitletav pigem lisahelina sõltuda ka vastava heli asukohast: nii näiteks moodustuvad V₉ ja V₇⁺² samasugustest helidest.

Näide I.7.15, Lisatud helidega akordide tähistamine Rooma numbritega

Akordihelisid võib ka asendada. Ka asendushelisid tähistatakse Rooma numbrile järgneva ülaindeksiga, milleks on vastav araabia number. Asendamise puhul viitab ülaindeks ⁴ sageli akordi tertsi (³) asendamisele ja ülaindeks ⁶ akordi kvindi (⁵) asendamisele. Akordi priimi akordi kõige alumises hääles (bassis) reeglina ei asendata, kuid selle dubleerimisel mõnes ülemises hääles, kus see näiteks kolmkõla puhul moodustab alumise häälega oktavi (⁸), saab seda asendada nooniga (⁹).

Sageli on asendusheli (ja lisatud heli) olemasolu põhjuseks figuratsioon ehk akorde moodustavate helide kaunistamine (vt ptk I.8). Eelpool mainitud esimene kolmkõla sekundi (I⁺²) ehk nooniga (I⁹) võib tekkida akordi priimi ajutise asendamisena mõnes ülahääles, näiteks akordijärgnevuses V-I^9-8 (V-I^2-1). Akordi tertsi asendav kvart võib tekkida järgnevuses IV-V^4-3, kvinti asendav sekst aga järgnevuses I-V₇^6-5. Mõnikord võivad aga asendatud olla nii akordi terts kui ka kvint: IV-V .

Näide I.7.16, Asendushelidega akordide tähistamine Rooma numbritega

Mõnikord osutub vajalikuks tähistada ka kõige ülemises hääles kõlava akordi heli ehk akordi meloodilist seisu. Akordi meloodilist seisu tähistatakse astmetähisele eelneva ülaindeksiga. Nii tähistatakse priimi meloodilises seisus esimest kolmkõla ¹I, tertsi meloodilises seisus esimest kolmkõla ³I ning kvindi meloodilises seisus esimest kolmkõla ⁵I; septimi meloodilises seisus viiendat septakordi aga ⁷V₇.

Näide I.7.17, Akordi meloodilise seisu tähistamine Rooma numbritega

Lisaks astmetähistele saab akordidele viidata ka akordimärkidega. Akordimärkidega tähistatud akordijärgnevust nimetatakse tähtharmooniaks. Erinevalt astmetähistest ehk Rooma numbritest, mis omandavad konkreetse sisu alati alles kindlas helistikus, viitab akordimärk otseselt nii helile, millelt akord üles ehitatakse, kui ka vastava akordi struktuurile. Seega on akordimärgid tähistena n-ö absoluutsed ehk laadilisest või helistikulisest kontekstist sõltumatud.

Akordimärkide puhul tähistatakse mažoor- ehk duurkolmkõla heliga, millelt akord üles ehitatakse, kusjuures vastav heli kirjutatakse alati suure tähega (näiteks C). Kui heli, millelt akord üles ehitatakse, on altereeritud, siis lisatakse helinimetusele vastavalt # või b (näiteks C# või Eb) NB! Sellise tähistusviisi puhul viitab helile h tähistus B ning helile b tähistus Bb! Lisaks helinimetusele kasutatakse mažoorsele kolmkõlale viitamiseks ka sümboleid M, maj ja Δ (näiteks CM, Cmaj ja CΔ). Minoor- ehk mollkolmkõla puhul lisatakse heli tähistusele m (näiteks Cm), kuid selle kõrval kasutatakse ka sümboleid min ja – (näiteks Cmin ja C-). Suurendatud kolmkõla puhul lisatakse heli tähtnimele ⁺ või ^(#5) (näiteks C⁺ või C^(#5)), kuid võimalik on ka tähise aug (augmenteeritud ehk suurendatud) kasutamine (näiteks Caug). Vähendatud kolmkõla puhul lisatakse heli tähtnimele dim või ° (näiteks Cdim või C°), kuid antud kolmkõla võib välja kirjutada ka väikse tertsi ja madaldatud kvindiga kolmkõlana (minoorse madaldatud kvindiga kolmkõlana, näiteks Cm^(b5)). Samuti on võimalikud ka mažoorkolmkõla madaldatud kvindiga ja minoorkolmkõla kõrgendatud kvindiga, mille tähistamiseks saab kombineerida eelpool toodud sümboleid (näiteks C^(b5) ja Cm^(#5)).

Näide I.7.18, Kolmkõlade tähistamine akordimärkidega

Septakordi puhul lisatakse kas mažoorsele, minoorsele, suurendatud või vähendatud kolmkõlale suur, väike või vähendatud septim. Suurt septimit tähistatakse kas M7, Maj7 või Δ7, väikest septimit lihtsalt numbriga 7 ning vähendatud septimit analoogiliselt vähendatud kolmkõlale kas tähisega dim või °, millele sageli lisatakse ka septimit tähistav number 7: dim7 või °7. Kui sümbolit ° mitte arvestada, siis võivad eelpool nimetatud tähised olla kirjutatud nii tavalises kirjas kui ka helinimetusele järgneva ülaindeksina.

Üks enamkasutatavamaid septakorde on väike mažoorne septakord (mažoorne kolmkõla + väike septim), mida tähistatakse lihtsalt vastavale helile (mažoorkolmkõla tähistus) lisatud numbriga 7 (väikse septimi tähistus; näiteks C7 või C⁷). Väikesele minoorsele septakordile (minoorne kolmkõla + väike septim) viidatakse vastavale helile lisatud tähisega m, min või – (minoorkolmkõla tähistus) ja numbriga 7 (väikse septimi tähistus; näiteks Cm7, Cm⁷, Cmin7 või C-⁷). Poolvähendatud septakordile (vähendatud kolmkõla + väike septim) viitamiseks kasutatakse kas (1) spetsiifilist sümbolit ^ø, millele mõnikord lisatakse ka septimit tähistav number 7 (näiteks C^ø või C^ø7), või (2) tähistust m või – (minoorkolmkõla), numbrit 7 (väike septim) ja täpsustavat viidet madaldatud kvindi kohta ^(b5) (näiteks Cm7^(b5) või C-7^(b5)). Vähendatud septakordile (vähendatud kolmkõla + vähendatud septim) viitamisel kasutatakse analoogiliselt vähendatud kolmkõlale sümbolit ° või tähistust dim, millele mõnikord lisatakse ka septimile viitav number 7 (näiteks C°, C°7, Cdim või Cdim⁷).

Lisaks eelmainitud septakordidele on võimalikud ka veel suur minoorne (minoorkolmkõla + suur septim), suur mažoorne (mažoorkolmkõla + suur septim) ja suurendatud septakord (suurendatud kolmkõla + suur septim). Suurele minoorsele septakordile viitamisel kasutatakse minoorse kolmkõla tähiseid m või -, millele lisatakse suurt septimit tähistavad M7, maj7 või Δ7 (näiteks CmM7, Cm maj7, C-^Δ7 või C-M7). Suurele mažoorsele septakordile viitamisel lisatakse vastava heli (mažoorkolmkõla tähistus) taha juba eelpool mainitud suurele septimile viitavad tähised M7, maj7 või Δ7 (näiteks CM7, Cmaj7, CΔ7 või C^Δ7). Suurendatud septakordile viitamisel kasutatakse (1) suurendatud kolmkõla tähist + ja sellele järgnevat suure septimi tähist M7 või Δ7 (näiteks C+M7 või C+^Δ7), või (2) suure septimi tähist M7 või Δ7 ja selle taga täpsustavat viidet kvindi kõrgendamise kohta ^(#5) (näiteks CM7^(#5)).

Näide I.7.19, Septakordide tähistamine akordimärkidega

Noonakordi puhul lisatakse akorditähisele 9, mis viitab suurele noonile. Seetõttu tähistatakse väikest nooni altereeritud helina ^(b9). Noonakordi tähistamisel võib septimile viitav number 7 puududa (väikse septimi puhul) või olla asendatud tähisega M (suure septimi puhul). Septakord, millele noon lisatakse, võib poolvähendatud septakordi puhul olla tähistatud ka sümboliga ^ø. Noonakordi aluseks oleva kolmkõla struktuurile viidatakse analoogiliselt septakordidega. Näiteks helilt c üles ehitatud suure nooniga väikest mažoorset septakordi, tähistatakse C9 või C⁹, suure nooniga väikest minoorset septakordi Cm9 või Cm⁹, suure nooniga suurt minoorset septakordi CmM9 või CmM⁹ (antud tähistes viitab M suurele septimile) ja suure nooniga poolvähendatud septakordi C^ø9. Nimetatud septakordidele väikse nooni lisamisel asendab numbrit 9 tähis ^(b9).

Näide I.7.20, Noonakordide tähistamine akordimärkidega

Analoogiliselt noonakordidele tähistatakse ka undeetsim- ja tertsdeetsimakorde. Nii, nagu noonakordi tähises puudub üldreeglina viide väiksele septimile, puudub suurele noonile (ja väiksele septimile) viitav number ka undeetsimakordis ning puhtale undeetsimile (ja suurele noonile ning väiksele septimile) viitav number tertsdeetsimakordis. Samuti viidatakse nimetatud akordides suurele septakordile kui akordi n-ö põhjale tähisega M, poolvähendatud septakordile sümboliga ^ø ning minoorkolmkõlale tähisega m (või -). Eelmainitud akordihelide ülejäänud alteratsioonid – suurendatud või vähendatud kvint, väike noon, suurendatud undeetsim või väike tertsdeetsim – kirjutatakse akorditähise taha sulgudesse.

Näide I.7.21, Paljutertsiliste akordide tähistamine akordimärkidega

Akordimärkide puhul nimetatakse asendatud helidega akorde mõnikord ka sus-akordideks. Täheühend sus tuleneb ingliskeelsest sõnast suspension (pide), mis on üks figuratsioonivõtteid (vt ka ptk I.8). Sus-akordides asendatakse terts kas kvardi või sekundiga, mida tähistatakse vastavalt kas sus4 või sus2. Näiteks helilt c üles ehitatud kolmkõla, mille terts on asendatud kas kvardi või sekundiga, tähistatakse vastavalt C^sus4 või C^sus2. Tertsi asendamine kvardi või sekundiga on võimalik ka keerukamates akordides: võtet sus4 kasutatakse ka septakordi ja noonakordi puhul ning võtet sus2 septakordi puhul (näiteks C7^sus4 ja C9^sus4 või C7^sus2).

Näide I.7.22, Sus-akordide tähistamine akordimärkidega

Lisatud helidele viitavad tähised add2, add4 ja 6, kusjuures numbri 6 ette täheühendit add ei lisata. Täheühend add tuleneb mõistest added tone chord ehk lisatud heliga akord. Tähis add2 (mõnikord ka add9) viitab lisatud sekundiga akordile (näiteks C^add2 või Cm^add2), tähis add4 (mõnikord ka add11) aga lisatud kvardiga akordile (näiteks C^add4). Tähis 6 viitab lisatud sekstile, kusjuures mainitud sekst on alati suur sekst ja seda ka mollis (näiteks C⁶ või Cm⁶). Kui lisatud heli näol on tegemist väikse sekstiga, tuleb seda spetsiaalselt tähistada ^(b6) (näiteks Cm^(b6)). Akordile võib lisada ka rohkem kui ühe heli, üks tüüpilisemaid on näiteks kolmkõla lisatud seksti ja nooniga (näiteks C^6/9).

Näide I.7.23, Lisatud heliga akordide tähistamine akordimärkidega

Mittetäielikke akordide puhul kirjutatakse väljajäänud heli ette inglisekeelne sõna omit (välja jätma) (näiteks C^omit5 või C7^omit5).

Näide I.7.24, Mittetäielike akordide tähistamine akordimärkidega

Kui akord kõlab mingis pöördes, siis kirjutatakse akorditähise järgi kaldkriips ning pärast seda bassiheli tähis, millelt akord üles ehitatakse. Näiteks helilt C üles ehitatud mažoorse kolmkõla esimest pööret (helilt e üles ehitatud mažoorset sekstakordi) tähistatakse C/E, selle teist pööret (helilt g üles ehitatud mažoorset kvartsekstakordi) aga G/E. Analoogiliselt tähistatakse helilt c üles ehitatud minoorse kolmkõla pööret Cm/Eb ja teist pööret Cm/G. Samamoodi tähistatakse ka septakordi pöördeid (näiteks C⁷/E, C⁷/G ja C⁷/Bb).

Näide I.7.25, Akordipöörete tähistamine akordimärkidega

Alumise hääle helidelt ehk bassihelidelt üles ehitatud akorde (harmooniaid) tähistatakse ka bassiheli alla või kohale kirjutatud numbritega. Praktika pärineb barokiajast, kuid on mõningal määral käibel ka tänapäeval, näiteks harmooniaanalüüsis. Harmoonia sellist tähistamise viisi nimetatakse nummerdatud bassiks.

Kuna nummerdatud bassi näol on tegemist eelkõige häältejuhtimise ehk kontrapunkti (vt ptk II) lühendatud väljakirjutusega, siis ei viita numbrid bassiheli kohal või all mitte akordidele, mille mõiste oli barokiajal alles kujunemisjärgus, vaid bassihelilt üles ehitatud intervallidele. Seega viitavad numbrid 5 ja 3 kolmkõlale, sest viimane tekib bassihelile tertsi (3) ja kvindi (5) lisamisel. Kolmkõla kuju (mažoorne, minoorne, suurendatud või vähendatud) sõltub sellise tähistamisviisi puhul laadi astmest, millelt kolmkõla üles ehitatakse: näiteks mollis on esimese astme kolmkõla minoorne, teise astme kolmkõla vähendatud jne. Kui laadi astmeid soovitakse altereerida, siis tuleb intervallitähise ette lisada alteratsioonimärk. Olenevalt helistikust viitavad kõrgendamisele dieesi- või bekaaritähised ning madaldamisele bemolli või bekaaritähised. Tertsintervalli puhul ei ole vaja seda tähistavat numbrit eraldi välja kirjutada ning piisab ainult alteratsioonitähisest.

Näide I.7.26, Kolmkõlade tähistamine nummerdatud bassis (1)

* üks võimalik esitusviis

Kuna kolmkõla kui elementaarseim harmoonia ja seda moodustavad intervallid terts ja kvint on tertsilise harmoonia puhul vaikimisi eeldatavad, siis jäetakse need sageli ka tähistamata. Teisisõnu, kui bassiheli all puuduvad tähised, eeldatakse selle harmoniseerimist kolmkõlaga.

Näide I.7.27, Kolmkõlade tähistamine nummerdatud bassis (2)

* üks võimalik esitusviis

Häältejuhtimisest (vt ptk II) tulenevalt – näiteks seksti lahenemisel kvinti (^{6 – 5}) või kvardi lahenemisel tertsi (^{4 – 3}) – on mõnikord vajalik siiski eraldi välja kirjutada kolmkõla kvint või terts: seega viitavad tähised ⁵ või ³ samuti kolmkõlale ja mitte ainult bassilt üles ehitatud kvindile või tertsile.

Näide I.7.28, Kolmkõlade tähistamine nummerdatud bassis (3)

* üks võimalik esitusviis

Kolmkõla esimest pööret sekstakordi tähistatakse numbritega 6 ja 3. Barokiaja arusaama järgi on tegemist harmooniaga, milles kvint on asendatud sekstiga. Seetõttu jäetakse terts (3) kui eeldatav intervall sekstakordis samuti üldreeglina tähistamata, mistõttu mainitud akordile viitab lihtsalt number 6. Kvartsekstakordi tähistavad aga numbrid 6 ja 4. Kuna kvartsekstakord ehitatakse bassilt lähtuvalt üles n-ö ebatavalistest intervallidest – kvardist ja sekstist (teisisõnu on tegemist akordiga, milles terts on asendatud kvardi ja kvint sekstiga), siis kirjutatakse see alati üles täielikul kujul. Sekstakordi ja kvartsekstakordi helide altereerimisel toimitakse analoogiliselt kolmkõlaga, s.t altereerimist vajavate helide ette kirjutatakse alteratsioonimärk, kusjuures bassilt üles ehitatava tertsintervalli (NB! mitte ajada segamini akordi tertsiga!) altereerimisel piisab ka lihtsalt alteratsioonimärgist.

Näide I.7.29, Sekstakordide ja kvartsekstakordide tähistamine nummerdatud bassis

* üks võimalik esitusviis

Septakordi tähistab number 7, selle esimest pööret ehk kvintsekstakordi numbrid 6 ja 5, teist pööret ehk tertskvartakordi numbrid 4 ja 3 (mõnikord ka numbrid 6, 4 ja 3) ning kolmandat pööret ehk sekundakordi numbrid 4 ja 2 (mõnikord ka numbrid 6, 4 ja 2). Häältejuhtimise spetsiifikast lähtuvalt on septakordi tähistena veel võimalikud ka numbrid 5 ja 7 ning 3, 5 ja 7. Kvintsekstakordi puhul sisalduvad tähises nii kvint (5) kui ka sekst (6), sest antud juhul pole sekst kvinti asendav (nagu sekstakordis), vaid lisatud heli. Analoogiliselt moodustub ka tertskvartakordi tähistus (numbrid 4 ja 3), kus kvart (4) pole tertsi (3) asendav, vaid sellele lisatud heli, mistõttu akorditähises sisaldub ka tavaliselt märkimata jääv tertsintervall. Tertskvartakordi ja sekundakordi alternatiivsed tähistused (vastavalt numbrid 6, 4 ja 3 ning 6, 4 ja 2) viitavad sellele, et nimetatud akorde saab moodustada nii koos seksti (6) kui ka ilma selleta (s.t seksti puudumisel akordi põhistruktuur ei muutu).

Näide I.7.30, Septakordide ja nende pöörete tähistamine nummerdatud bassis

* üks võimalik esitusviis

Nagu öeldud, tähistatakse kolmkõla, milles terts on asendatud kvardiga, numbriga 4. Tegemist on võõrheliga, mis laheneb tavaliselt astmeliselt alla: seetõttu esineb tähis 4 üldreeglina koos lahendusega 4–3. Analoogiliselt kasutatakse ka tähist 9, mis ei viita seetõttu reeglina noonakordile, vaid kolmkõla võõrhelile, s.t bassist nooni (või nooni + oktavi) kaugusel asuvale helile. Kuna ka see laheneb reeglina astmeliselt alla, esineb ka tähis 9 sageli koos lahendushelile viitava tähisega ehk kujul 9–8.

Näide I.7.31, Nooni kui võõrheli tähistamine nummerdatud bassis

* üks võimalik esitusviis

Nummerdatud bassiga tähistatakse reeglina löögil moodustuvaid harmooniaid või kooskõlasid. Seega ei eeldata kahe löögi vahel kõlavate bassihelide harmoniseerimist, kui just ei ole näidatud teistmoodi. Kui bassis kõlab löögil heli, mis on antud hetkel valitseva harmoonia seisukohalt võõrheli, tuleb löögil välja kirjutada mainitud bassihelist moodustuv intervalliline struktuur.

Näide I.7.32, Kolmkõlade tähistamine nummerdatud bassis: taktid 1–2 – akordiheli kõlab löögil, taktid 3–4 – akordiheli kõlab kahe löögi vahel

* üks võimalik esitusviis

Mõnikord asendatakse nummerdatud bassi tähistes diees numbrit läbistava kriipsuga: näiteks #6 asemel võib olla 6.

Näide I.7.33, Akordide alternatiivne tähistamine nummerdatud bassis

* üks võimalik esitusviis

Tänapäeval on käibel ka akordide tähistamise hübriidvormid, milles astmetähiseid kombineeritakse nummerdatud bassi tähiste ning akordimärkide või neis kasutatud sümbolitega. Näiteks klassikalise harmoonia analüüsimisel kasutatakse Rooma numbreid, milles viidatakse ühtlasi akordi struktuurile. Nii tähistatakse mažoorset kolmkõla suure astmetähisega (näiteks I, IV ja V duuris või III ja VI mollis), minoorset kolmkõla aga väikse astmetähisega (näiteks duuris ii, vi ja iii või mollis i, iv ja v). Suurendatud kolmkõlale viidatakse suurele astmetähisele lisatud ülaindeksiga ⁺ (näiteks harmoonilises duuris VI⁺) ning vähendatud kolmkõlale väiksele astmetähisele lisatud sümboliga ° (näiteks duuris vii° või mollis ii°). Vähendatud septakordile viidatakse analoogiliselt, s.t nii väiksele astmetähisele lisatud sümboliga ° kui ka septimile viitava ülaindeksiga ⁷ (näiteks harmoonilises duuris või mollis vii°⁷). Poolvähendatud septakordile viidatakse väiksele astmetähisele lisatud sümboliga ^ø ning septimile viitava ülaindeksiga ⁷ (näiteks duuris vii^ø7 või mollis ii^ø7). Akordide pöördeid tähistatakse analoogiliselt astmetähistega, kusjuures pööretele viitavad numbrid kirjutatakse kas ülaindeksina (analoogiliselt lisatud helide tähistamisele akordimärkide puhul) või mitme numbri puhul üksteise alla (analoogiliselt nummerdatud bassile); samuti säilib akordi struktuurile viitav astmetähise üleskirjutamise viis (näiteks I⁶, I⁶₄, ii⁶₅, V⁴₃, vii°⁶ ja vii^ø4₃ duuris või i⁶, i⁶₄, iv⁶₅, V⁴₂, ii°⁶, vii°⁴₂ ja ii^ø6₅ mollis). Kui akordi priimi altereeritakse, siis kirjutatakse see vahetult astmetähise ette (näiteks bVI⁺ harmoonilises C-duuris või nVI⁺ harmoonilises A-duuris). Kui altereeritakse ka akordi teisi helisid, siis kajastuvad need astmetähise üleskirjutamise viisis (näiteks bVI C-duuris moodustub helidest as-c-es: helile as viitab astmetähise ees olev b, helile es aga suur astmetähis, mis viitab helilt as üles ehitatud mažoorkolmkõlale).

Näide I.7.34, Akordide tähistamine hübriidvormidega klassikalises muusikas

Alternatiivse variandina kasutatakse eelkõige pop- ja jazzmuusikas ka tähistusviisi, milles akordimärgi heli nimetus asendatakse astmetähisega. Duuri astmetähistena kasutatakse tavapäraseid Rooma numbreid I, II, III, IV, V, VI ja VII, molli puhul kirjutatakse aga III, VI ja VII astme ette b (bIII, bVI, bVII), mis viitab sellele, et nimetatud astmed on mažoorse laadiga võrreldes madalad. Näiteks C-duuris kasutatakse Cmaj (C, CM, CΔ) asemel tähist I Maj, Emin (Em, E-) asemel tähist III min ja Ddim (D°) asemel tähist II dim. Samas kasutatakse näiteks a-mollis Cmaj asemel aga tähist bIII. Harmoonilises C-duuris muutub Ab aug (Ab⁺, Ab^(#5)) tähiseks bVI Aug, harmoonilises c-mollis Eb aug aga tähiseks bIII Aug. Analoogiliselt muutuvad ka septakordide ja keerukamate paljutertsiliste akordide tähistused: näiteks C-duuris muutub G⁷ tähiseks V⁷, D-⁷ (Dm⁷, Dmin⁷) tähiseks II-⁷, B^ø7 tähiseks VII^ø7, Cmaj⁷ tähiseks I Maj⁷, harmoonilises C-duuris B^°7 tähiseks VII^°7 jne.

Näide I.7.35, Akordide tähistamine hübriidvormidega pop- ja jazzmuusikas

Muusikateoorias ja -analüüsis kasutatakse sageli vaheldumisi mõisteid akord ja harmoonia. Kuigi paljudel juhtudel kasutatakse nimetatud mõisteid samatähenduslikena, on nende vahel siiski ka mõningane erinevus. Mõiste harmoonia[1] on abstraktsem ja viitab muusikalist vertikaali korrastavale helikogumile selle konkreetsest avaldumiskujust hoolimata. Sobivaks näiteks on teos, mis moodustub individuaalsete häälte ühendamisel ehk põhineb polüfoonilisel faktuuril ning kus häälte ühendamisel tekkivatele vertikaalidele (kooskõladele) viidatakse kui harmooniatele. Samuti saab rääkida harmooniatest, kui viidatakse mõttelistele kooskõladele, millele meloodia näib viitavat. Mõistet harmoonia kasutatakse ka muusika suurema vormilise üksuse puhul, mis mingist konkreetsest vertikaalsest korrastusprintsiibist lähtub või sellel põhineb. Näiteks kui öeldakse, et vormiüksus põhineb toonikaharmoonial, siis ei tähenda see seda, et kõik selles üksuses kõlavad akordid oleksid toonikaakordid, vaid et toonika toimib siin alusena, mis annab kõlavatele akordidele konkreetse sisu.

Akord on aga harmoonia kui vertikaalse helikõrgusliku korrastusprintsiibi konkreetne avaldus, mida rõhutab näiteks häälte samarütmilisus (akordiline faktuur). Seega tuleks mõistet harmoonia (kooskõla tähenduses) vaadelda helikõrgusliku korrastusprintsiibina, akordi aga selle faktuuriliselt artikuleeritud avaldusvormina.

---

[1] Siin käsitletakse mõistet harmoonia kooskõla tähenduses. Mõiste harmoonia kui kooskõlajärgnevuse kohta vt peatükke III ja IV.