V.2 Altereeritud harmoonia (II): laadiline segunemine (mažoor-minoor süsteem).

Kromaatiline kaunistamine (expressive chromaticism) võib avalduda ühelt poolt laadilise segunemise (modal mixture), teiselt poolt aga laadi ebapüsivate astmete altereerimise tulemusena. Laadiliseks segunemiseks nimetatakse ühe laadi tunnuste avaldumist teises laadis. Tonaalses harmoonias avaldub see tavaliselt kahe samanimelise ehk ühist toonikaheli omava helistiku segunemisena, näiteks c-molli harmooniliste tunnuste avaldumisena C-duuris või C-duuri tunnuste avaldumisena c-mollis. Kui esimesena mainitud nähtus esineb üsna sageli, siis teine pigem harvem. Lisaks eelmainitud võimalustele võib mažoori ja minoori harmooniline segunemine avalduda ka mingilt astmelt üles ehitatud diatoonilise mollkolmkõla teisendamisel duurkolmkõlaks või vastupidi nõnda, et teisendamisel saadud kolmkõla ei kuulu alghelistikuga samanimelisse helistikku (näiteks C-duuris VI astme ehk a-moll kolmkõla tertsi kõrgendamisel moodustuv A-duur kolmkõla viitab kaudselt minoorsele laadile, sest just minoorses laadis avaldub VI astme kolmkõla mažoorsena). Sellist laadilist segunemist võib nimetada ka kaudseks segunemiseks (secondary mixture).

Üheks kõige tavalisemaks laadilise segunemise avaldusvormiks on mažoori harmooniline kuju, mis tekib loomuliku mažoori kuuenda astme madaldamisel. Mainitud madaldamine annab mažoorile minoorise värvingu põhjusel, et tonaalses harmoonias avaldub ka minoor valdavalt harmoonilisel kujul. Mažoori harmoonilist kuju eelistatakse sageli juhtseptakordi ja selle pöörete puhul, mis mažooris avalduvad samuti pigem vähendatud kujul (vt ptk IV.9). Kuid mažoori harmooniline kuju võib põhimõtteliselt avalduda mistahes akordide puhul, mis sisaldavad laadi madaldatud kuuendat (b6) astet. Üldreeglina on nendeks subdominantgruppi kuuluvad akordid IV, IV₆, II₆, II₇, II₆₅, II₄₃ ja II₂ (vt näide V.2.1a), millele lisanduvad juba mainitud VII₇, VII₆₅, VII₄₃ ja VII₂, kuid ka V₉ (vt näide V.2.1b). II kolmkõla kasutamist harmoonilises mažooris tuleks aga pigem vältida, sest see avaldub siin vähendatud kujul.

Näide V.2.1, Akordid harmoonilises mažooris

Teiseks tüüpiliseks laadilise segunemise vormiks on mažooris laadi kolmanda astme madaldamine. Harmooniliselt avaldub see tavaliselt kahel viisil: toonikakolmkõla madaldatud tertsina (I^b3) või madaldatud kuuendalt astmelt üles ehitatud mažoorse kolmkõlana (bVI või VI^b1,5). Madal kolmas aste seotuna mažoori toonikakolmkõla või ka kadentsikvartsekstakordiga (K₆₄ omab toonikakolmkõla teise pöördega I₆₄ analoogilist struktuuri) tekib tavaliselt kromaatilise läbimineva helina (vt näiteid V.2.2a ja b) või laadi teist astet kaunistava madaldatud ülemise abihelina (vt näide V.2.2c). b3. aste akordis bVI tekib suuresti vajadusest vältida suurendatud kolmkõla, mis VI kolmkõla puhul ainult laadi kuuenda astme madaldamisel paratamatult tekiks. bVI moodustub kontrapunktiliselt analoogiliselt diatoonilise VI kolmkõlaga, s.t tavaliselt toonikat subdominandiga ühendavas järgnevuses I-bVI-_hIV (vt näide V.2.2d) või katkestatud järgnevuses (kadentsis) I-V-bVI (vt näide V.2.2e). Analoogiliselt diatoonilise VI kolmkõlaga on tuleks ka bVI puhul järgnevuses I-V-bVI kahendada akordi tertsi, et vältida keelatud paralleelsusi ning altereeritud helide kahendamist (vt näide V.2.2e).

Näide V.2.2, b3 aste mažooris

Nagu juba mainitud, avalduvad mažoori tunnused minooris suhteliselt harvemini. Siiski on üheks küllaltki levinud nähtuseks minoori kolmanda astme kõrgendamine, mida tehakse tavaliselt toonikakolmkõla tertsi puhul (I^#3) – viimast nimetatakse ka pikardia tertsiks (tierce de Picardie). Selline toonikakolmkõla funktsioneerib üldreeglina teose või mõne suurema vormilõigu lõpu- ehk lahendusharmooniana ning tertsi kõrgendamine muudab mainitud harmoonia (mažoorkolmkõla) minoorkolmkõlaga võrreldes harmooniliselt püsivamaks (vt näide V.2.3).

Näide V.2.3, Pikardia terts

Lisaks eelmainitud võimalustele saab laadiline segunemine avalduda ka kaudsemalt, tavaliselt mažooris III või VI astme kolmkõla tertsi kõrgendamisena, mille tulemusena muutuvad tavapäraselt mollkolmkõladena avalduvad harmooniad duurkolmkõladeks. III^#3 osaleb tavaliselt tertsisuhtelistes järgnevustes, milles toonika ühendatakse dominandiga või vastupidi, I-III^#3-V või V-III^#3-I, kusjuures mainitud järgnevused võivad avalduda nii harmoonilis-kontrapunktilise struktuuri esiplaanil kui ka funktsioneerida mõne suurema vormiosa tonaalse põhiplaanina (vt näiteid V.2.4a ja b).

VI^#3 moodustub aga tavaliselt toonikakolmkõla kvindi kaunistamisel ülemise abiheliga I^5-6-5, mida bassis toetab omakorda liikumine esimeselt astmelt kuuendale ja tagasi (vt näide V.2.4c). Sellise liikumise mõtteks on anda toonikakolmkõla kvinti kaunistavale sekstile konsoneerivam ehk püsivam harmooniline tugi. Et seda efekti veelgi tugevdada, kõrgendatakse ühtlasi VI kolmkõla tertsi, mis muudab nimetatud kolmkõla mažoorseks. Kõige selle tulemusena moodustub algustoonikat prolongeeriv abiakordikäik I-VI^#3-I (vt näide V.2.4d). Kuna selline järgnevus sisaldab tertsisuhteliste akordide tõusvasuunalist ühendamist (VI^#3-I), mis harmooniate funktsionaalseid seoseid ähmastab, siis ühendatakse VI^#3 ja I mõnikord ka mõne dominantfunktsiooni esindava läbimineva akordiga, näiteks VI^#3-V₆-I (vt näide V.2.4e). Erinevalt eelpool kirjeldatud kuuenda astme altereeritud akordist bVI kõrgendatud tertsiga VI^#3 katkestatud kadentsis üldreeglina kasutamist ei leia.

Näide V.2.4, III#3 ja VI#3

[sisesta näide V_2_4]