V.3 Modulatsioon ja kaldumine. Helistike sugulus. Modulatsioon lähisugulushelistikku ühise akordi kaudu. Moduleeriva lause mudel. Moduleeriv suur lause. Moduleeriv periood.

Harmooniliseks modulatsiooniks nimetatakse üleminekut ühest helistikust teise. Üleminek uude helistikku võib olla ajutine või lõplik (viimane on tavaliselt võimalik vaid mingi vormilise alaosa piires, sest tonaalne teos tervikuna üldreeglina algab ja lõpeb ühes ja samas helistikus). Ajutine üleminek uude helistikku avaldub tavaliselt helistiku mõne astme ja sellelt üles ehitatud kolmkõla tonikaliseerumise ehk toonikaks muutumisena ning sellele viidatakse kui kaldumisele. Lõpliku ülemineku ehk modulatsiooni puhul aga alghelistikku tagasipöördumist ei toimu ning uus helistik kinnitatakse peale selle tunnuste ilmnemist reeglina ka kadentsiga.

Samas ei viita mõisted kaldumine ja modulatsioon ehk ajutine ja lõplik üleminek uude helistikku põhimõtteliselt eri laadi tehnikatele, vaid pigem kontekstile ehk sellele, mida soovitakse rõhutada: modulatsiooni puhul rõhutatakse üleminekut uude helistikku, kaldumise puhul aga pigem valitseva helistiku kinnitamist selle aluseks oleva laadi erinevate astmete tonikaliseerimise ehk esiletõstmise kaudu (erinevalt modulatsioonist aitab kaldumine valitseva helistiku erinevatesse astmetesse mainitud helistikku pigem veelgi tugevamalt artikuleerida).

Helistike suguluseks nimetatakse kahe helistiku suhtelist kõlalist lähedust, mis sõltub neis sisalduvate ühiste akordide või helide määrast. Helistikud saavad olla lähi- ja kaugsuguluses. Mingi helistikuga on lähisuguluses kõik helistikud, mille toonikakolmkõla saab moodustada mainitud helistiku aluseks oleva diatoonilise helirea helidest. Näiteks C-duuriga on lähisuguluses d-moll (C-duuri II astme kolmkõla), e-moll (C-duuri III astme kolmkõla), F-duur (C-duuri IV astme kolmkõla), G-duur (C-duuri V astme kolmkõla) ja a-moll (C-duuri VI astme kolmkõla). C-duuri VII astme kolmkõla kui vähendatud kolmkõla aga toonikakolmkõla olla ei saa ning muidugi ei ole C-duur lähisugulane iseendaga (C-duuri I astme kolmkõla; vt näide V.3.1).

Näide V.3.1, C-duur ja selle lähisugulushelistikud

Analoogiliselt saab tuletada ka minoorhelistiku lähisugulushelistikud. Näiteks a-molli lähisugulushelistikeks on C-duur (a-molli III astme kolmkõla), d-moll (a-molli IV astme kolmkõla), e-moll (a-molli V astme kolmkõla), F-duur (a-molli VI astme kolmkõla) ja G-duur (a-molli VII astme kolmkõla). Sarnaselt C-duuri VII astmega ei saa ka a-molli II astmelt üles ehitatud kolmkõla olla oma struktuuri tõttu (vähendatud kolmkõla) mingi helistiku toonikakolmkõla (vt näide V.3.2).

Näide V.3.2, a-moll ja selle lähisugulushelistikud

Kokkuvõtlikult võib öelda, et mingi helistikuga on lähisuguluses selle 1) paralleelhelistik, selle 2) subdominant- ehk IV astme helistik ja selle paralleelhelistik ning selle 3) dominant- ehk V astme helistik ja selle paralleelhelistik. Samuti võib öelda, et lähisuguluses on helistikud, mille võtmemärkides on kuni üks erinevus.

Kaugsuguluses on aga helistikud, mis omavad küll ühist kolmkõla (või ühiseid kolmkõlasid), millest aga ükski pole toonikakolmkõla, või helistikud, mis omavad vaid ühist heli (või ühiseid helisid). Vähemalt ühte ühist kolmkõla omavad helistikud, mille võtmemärkide erinevus on kaks ning samanimelised helistikud (nende puhul on ühiseks kolmkõlaks dominantkolmkõla), vähemalt ühte ühist heli aga helistikud, mis erinevad üksteisest kolme või enama võtmemärgi poolest (v.a samanimelised helistikud).

Modulatsioon lähisugulushelistikku toimub tavaliselt kahte helistikku ühendava ühise akordi kaudu. Mainitud akordiks võib olla alghelistiku toonika- või mõni teine kolmkõla, mõnikord ka sekstakord. Alg- või lähtehelistiku akordi ümbermõtestamist sihthelistikus nimetatakse võrrutamiseks.

Võrrutatavale akordile järgneb omakorda n-ö moduleeriv akord. Erinevalt võrrutatavast akordist peab moduleeriv akord seostuma ühemõtteliselt sihthelistikuga, mistõttu selleks sobib mõni keerukam subdominant- (predominant-) või dominantakord (septakord või selle pööre). Moduleeriva akordi valikul mängib rolli võrrutatava akordi harmooniline funktsioon sihthelistikus: näiteks alghelistiku kolmkõla võrrutamine sihthelistiku V kolmkõlaks nõuab enda järgi mõnda keerukamat V astme akordi (näiteks V₇), sest V astme kui dominantharmooniale ei saa järgneda pre- või subdominantfunktsiooni esindav akord (II₇ või selle pööre; vt näide V.3.3: modulatsioon C-duurist F-duuri, või näide V.3.4: modulatsioon a-mollist d-molli).

Samuti on dominantfunktsioon moduleeriva akordi funktsioonina soovitatav alghelistiku kolmkõla võrrutamisel sihthelistiku III kolmkõlaks, sest sellele järgnev keerukam predominant (II₇ või selle pööre) ühendaks sekundisuhtelised harmooniad laskuvalt (III-II). Viimati nimetatud varianti tuleks kasutada siis, kui moduleerimine dominandiga pole võimalik (vt näide V.3.3: modulatsioon C-duurist a-molli, või näide V.3.4: modulatsioon a-mollist F-duuri). Samal põhjusel peaks alghelistiku kolmkõla võrrutamisel saadud VI kolmkõlale järgnema aga pigem mõni keerukas predominantakord, et vältida järgnevust VI-V. Kui aga dominantakordi moduleeriva akordina kasutatakse, saab see häälte juhtimisega seotud põhjustel olla sageli vaid V₉ (vt näide V.3.3: modulatsioon C-duurist e-molli, või näide V.3.4: modulatsioon a-mollist C-duuri). Alghelistiku kolmkõla võrrutamisel sihthelistiku II, IV või loomulikuks VII astmeks sellele järgneva moduleeriva akordi valikul aga konkreetseid piiranguid ei ole. Samas tuleks kõikide ülalkirjeldatud juhtude puhul taotleda võimaluse korral bassihääle sujuvat liikumist. Näites V.3.3 on ära toodud mõned võimalikud variandid moduleerimisel C-duurist selle lähisugulushelistikesse ning näites V.3.4 a-mollist selle lähisugulushelistikesse.

Näide V.3.3, Modulatsioon C-duuri lähisugulushelistikesse

Näide V.3.4, Modulatsioon a-molli lähisugulushelistikesse

Moduleerivas klassikalises peateemas toimub modulatsioon üldreeglina teema teises pooles, s.t suure lause jätkufraasis või perioodi järellauses (peateema vormi kohta vt ka ptk III.4) ning moduleeriva teema esimene pool püsitonaalse teema esimesest poolest reeglina ei erine: teema esimese poole harmooniliseks ülesandeks on ka siin (alg)helistiku piisavalt selge artikuleerimine. Et anda piisavalt aega uue helistiku kinnitamiseks tuleks nii võrrutatav akord kui ka sellele järgnev moduleeriv akord tuua sisse kohe teema teise poole alguses ehk viiendas taktis. Harmoonilise pingestatusse hoidmiseks pole soovitav lahendada moduleerivat akordi kohe sihthelistiku I kolmkõlasse põhikujus, vaid pigem selle mõnesse asendusharmooniasse (VI või I₆), millele järgneks omakorda sihthelistikku kinnitav täiskadents.

Klassikalises muusikas liigub moduleeriv peateema tavaliselt kas dominanthelistikku (vt näide V.3.5a) või – minoorhelistiku puhul – paralleelhelistikku (vt näide V.3.5b). Mõlemas näites on välditud sihthelistiku I kolmkõla liiga varast saabumist: näites V.3.5a laheneb moduleeriv V₇ esmalt VI astme kolmkõlasse (taktid 5–6), millele järgneb täiskadents G-duuris, näites V.3.5b on aga sihthelistikku moduleeriv II₆₅ prolongeeritud esmalt häältevahetusega, mille käigus II₆₅ vahetatakse välja II₇ põhikujuga (neid ühendavas I₆ on sujuva häältejuhtimise saavutamiseks kahendatud erandlikult akordi tertsi), ning millele siis omakorda järgneb sihthelistikku kinnitav täiskadents.

Näide V.3.5, Moduleeriv periood (suur lause)