VI.1 Põhimõisted
VI.1 Muusikaline vorm: lause, fraas ja motiiv. Muusikalise lause ja selle harmooniline tagaplaan. Muusikalise lause erinevad funktsioonid: muusikaline lause vormilise esitusosa, arendusosa ja lõpuosana. Muusikaline lause jätkuosana, sissejuhatuse, kooda ning sideosana. Muusikaliste lausete ühendamine.
Muusikalisest vormist rääkides peetakse sageli silmas muusikateost moodustavate komponentide korrastatud süsteemi, mida nimetatakse ka muusikateose struktuuriks. Kitsamas tähenduses on muusikaline vorm aga eelkõige muusika ajaline liigendusstruktuur. Muusikalise vormi keskseks ajaliseks liigendusüksuseks on muusikaline lause, mis on vormi väikseim täis- või poolkadentsiga lõppev üksus. Täis- või poolkadents ehk üldistatult harmooniline kadents on muusikalist lõpetust esindav akordijärgnevus, millele eelnevad järgnevused (kadentsieelne harmoonia) esindavad vormi esitavat ja arendavat funktsiooni. Kadentsieelne harmoonia põhineb reeglina muusikalise lause aluseks oleva kadentsijärgnevuse algusharmoonia prolongatsioonil ehk lahtikomponeerimisel (vt ka peatükke III.4 ja IV.1).
Seda demonstreerib näide VI.1.1. Selle ülemises süsteemis A on toodud Mozarti Klaverisonaadi A-duur KV331 I osa peateema, keskmises süsteemis B selle harmoonia noteerituna neljahäälses segakooriseades ning alumises süsteemis C selle harmooniline ja kontrapunktiline tagaplaan (põhiliikumine). Tervikliku vormiüksusena on muusikaline lause ühtlasi terviklik prolongatsiooniline üksus, s.t mingi alusharmoonia lahtikomponeerimisel või ühelt harmoonialt teisele liikumisel moodustuv terviklik harmooniajärgnevus (vt näite VI.1.1 takte 1–4 ja 5–8 ning vormitähiseid süsteemi A kohal; vrd süsteeme A ja C). Muusikalise lause hõlmab tavapäraselt ühte või kahte hüpertakti (s.t tavaliselt kahest kuni neljast taktist moodustuvat meetrilist üksust), selle laiendatud vormid ka suuremat arvu hüpertakte (vt ka ptk IV.1). Konkreetse muusikalise lause pikkus ja teost moodustavate lausete pikkuse varieeruvus sõltub üldreeglina lause ajalisest paiknemisest vormilises tervikus ja teose aluseks oleva vormi tüübist.
Tervikliku vormiüksusena jaguneb lause omakorda väiksemateks vormilisteks üksusteks. Kõige elementaarsemat ja muusikas karakteersena (äratuntavana) avalduvat prolongatsioonilist üksust nimetatakse motiiviks (vt vormitähiseid näite VI.1.1 süsteemi A kohal). Muusikalise motiivi pikkuseks on üldreeglina üks takt (vt näite VI.1.1 süsteemi A takte 1, 2, 4, 5, 6, 7 ja 8 ning vormitähiseid nende kohal), mõnikord ka pool või kiiremate tempode puhul kaks takti (vt näite VI.1.1 süsteemi A takti 3). Prolongatsiooniliselt võib motiiv põhineda kas mõnel püsival harmoonial või liikumisel ühelt harmoonialt teisele, arendatumate motiivide puhul ka mõne alusharmoonia prolongeerimisest moodustuval lühikesel akordijärgnevusel (vrd süsteeme A ja B näites VI.1.1).
Muusikalist motiivi kui elementaarseimat prolongatsioonilist üksust seovad muusikalise lause kui väikseima kadentsiga lõppeva vormiüksusega muusikalised fraasid (vt näite VI.1.1 ülemise süsteemi kohal toodud vormitähiseid). Analoogiliselt motiiviga põhineb ka muusikaline fraas kas mõnel püsival harmoonial, liikumisel ühelt harmoonialt teisele või mõne harmoonia prolongeerimisel moodustuval terviklikul harmooniajärgnevusel, kuid erinevalt motiivist hõlmab fraas (ja selle aluseks olev harmooniline järgnevus) juba reeglina kahest või neljast (harvemini ka kolmest) taktist moodustuvat gruppi (vt näite VI.1.1 takte 1–2, 3–4, 5–6 ja 7–8; vrd süsteeme A ja B). Kui motiivi- ja lausetasand on muusikalises vormis suhteliselt üheselt määratletav (motiiv kui vormi väikseim karakteerne üksus ja lause kui vormi väikseim kadentsiga lõppev üksus), siis muusikalised fraasid võivad samaaegselt avalduda vormi erinevatel tasanditel ehk näiteks kahest väiksemast fraasist võib moodustuda suurem fraas. Seega pole fraas erinevalt motiivist või lausest defineeritav sellele iseloomulike tunnuste kaudu ning seda saabki määratleda vaid motiivist suurema ja lausest väiksema tervliku vormilise üksusena.
Näide VI.1.1, Muusikalised laused, fraasid ja motiivid ning harmooniline ja kontrapunktiline struktuur Mozarti Klaverisonaadi A-duur KV331 I osa peateemas
Nagu juba mainitud, põhinevad erinevad vormiüksused harmooniajärgnevustel (harmoonilistel prolongatsiooniüksustel), mis tekivad mingi harmoonia lahtikomponeerimise või ühelt harmoonialt teisele liikumise tulemusena. Muusikalises lauses lõpeb selline järgnevus mõne harmoonilise kadentsiga. Mainitud harmooniajärgnevuse kõige elementaarsemat kuju, milles sisaldub vaid järgnevuse algust valitsev harmoonia ja seda lõpetav kadentsiharmoonia kõige elementaarsemal kujul (s.t täiskadents kujul V-I ja poolkadents kujul V) nimetatakse muusikalise lause harmooniliseks tagaplaaniks.
Kui tegemist on püsitonaalse ehk mittemoduleeriva lausega, mis algab toonikalt ja lõpeb täis- või poolkadentsiga, põhineb see harmoonilisel tagaplaanil I-V-I või I-V (vt näiteid VI.1.2a ja b). Moduleerivate lausete harmoonilistele tagaplaanidele on aga omane abikadentsile sarnane struktuur. Abikadentsiks nimetatakse akordijärgnevust, milles algustoonika puudub – näiteks IV-V-I või poolkadentsi puhul IV-V – ning mida kasutatakse üldreeglina mõne laadiastme tonikaliseerimiseks. Näiteks dominanthelistikku moduleeriva lause puhul, mis on iseloomulik eelkõige mažoorsel helistikul põhinevatele lausetele, võrrutatakse alghelistiku toonika sihthelistiku subdominandiga (näiteks C: I = G: IV) ning lisatakse viimasele täiskadentsile omase harmoonia selle kõige elementaarsemal kujul (G: V-I). Selle tulemusena saadakse järgnevus C: I = G: IV-V-I (vt näide VI.1.2h). Kui dominanti moduleeriv lause lõpeb poolkadentsiga, moodustub järgnevus C: I = G: IV-V (vt näide VI.1.2m).
Paralleelhelistikku moduleeriva lause puhul, mis on omane eelkõige minoorsel helistikel põhinevatele lausetele, võrrutatakse aga alghelistiku toonika sihthelistiku alumise mediandiga (näiteks a: I = C: VI) ning lisatakse viimasele täiskadentsiharmooniad (C: V-I). Selle tulemusena saadakse a: I = C: VI-V-I (vt näide VI.1.2o). Kui paralleelhelistikku moduleeriv lause lõpeb poolkadentsiga, moodustub järgnevus c: I = Es: VI-V. Samal põhimõttel moodustub ka teistesse helistikesse moduleerivate lausete harmooniline tagaplaan. Seega võib moduleeriv lause põhineda vähemalt teoreetiliselt järgnevatel tagaplaanidel, milleks täiskadentsiga lõppevate lausete puhul oleksid C: I = d: lVII-hV-I (vt näide VI.1.2e); C: I = e: VI-V-I (vt näide VI.1.2f); C: I = F: V-7-I (vt näide VI.1.2g); C: I = G: IV-V-I (vt näide VI.1.2h); C: I = a: III-V-I (vt näide VI.1.2i) ja a: I = G: II-V-I (vt näide VI.1.2p) ning poolkadentsiga lõppevate lausete puhul C: I = d: lVII-hV (vt näide VI.1.2j); C: I = e: VI-V (vt näide VI.1.2k); C: I = F: V-7 (vt näide VI.1.2l); C: I = G: IV-V (vt näide VI.1.2m); C: I = a: III-V (vt näide VI.1.2n) ja a: I = G: II-V. Lisaks sellele võib tagaplaan II-V-I või V-I avalduda ka püsitonaalsetes lausetes, mille algus ei prolongeeri toonikat (vt näiteid VI.1.2c ja d). Tavaliselt artikuleerib selline harmooniline tagaplaan perioodivormis kirjutatud teema järellauset.
Näide VI.1.2, Muusikalise lause harmooniline tagaplaan: A) püsitonaalsete lausete tagaplaan, B) täiskadentsiga lõppevate moduleerivate lausete tagaplaan, C) poolkadentsiga lõppevate moduleerivate lausete tagaplaan ja D) spetsiifiliselt minooris moodustavate lausete tagaplaan
Muusikalise lause tervliklikkus on tagatud seda moodustavate alaüksuste kaudu, mis esindavad vormi eksponeerivat, arendavat ja lõpetavat funktsiooni. Tonaalses muusikas omandab mingi vormiosa konkreetse funktsiooni esiteks ajalisest paiknemisest ning teiseks selle iseloomulikust harmoonilis-kontrapunktilisest struktuurist lähtuvalt. Näiteks vormi eksponeeriva funktsiooni omandab reeglina üksus, mis asetseb vaadeldava vormilise terviku alguses ja põhineb üldreeglina toonika prolongatsioonil. Vormi arendava funktsiooni omandab aga sageli üksus, mis asetseb vaadeldava vormilise terviku keskel ning põhineb kas liikumisel ühelt harmoonialt teisele või mingi toonikast erineva alusharmoonia (tavaliselt dominandi) prolongatsioonil. Vormi lõpetava funktsiooni omandab aga üksus, mis asetseb vaadeldava vormilise terviku lõpus ning põhineb taas toonika prolongatsioonil.
Mõnikord võib üksus kui tervik omandada ka topeltfunktsiooni olles üheaegselt nii arendav kui ka lõpetav: sellisel juhul moodustab mainitud üksus vaadeldava vormilise terviku teise poole (vormilise jätku), mille algusosa artikuleeriv harmooniline ebapüsivus asendub lõpus harmoonilise püsivusega. Lisaks eelpool mainitud kolmele vormi n-ö põhifunktsioonile saab rääkida ka veel teost raamistavatest funktsioonidest – sissejuhatavast ja koodafunktsioonist. Sissejuhatust võib mõista kui algust enne algust ja koodat kui lõppu pärast lõppu. Harmoonilises plaanis jääb sissejuhatus üldreeglina lahtiseks ehk see lõpeb dominantharmoonial; koodat iseloomustab aga harmooniline suletus ehk lõppemine toonikaharmoonial. Mõnikord võib kahte kindlat vormifunktsiooni esindavat vormiosa ühendada ka üksus, mille eesmärgiks ongi vaid mainitud osade sidumine. Selline üksus esindab vormi üleminevat funktsiooni ning tavapäraselt põhineb see liikumisel ühelt harmoonialt teisele ehk sellise lause harmoonilist tagaplaani artikuleerib sageli mõni poolkadentsiga lõppev abikadentsijärgnevus.
Muusika enam arendatud vormides võivad vormi eelpool kirjeldatud funktsioone esindada ka laused või lausete grupid tervikuna. Teisisõnu võib ka muusikaline lause funktsioneerida vormilise esitusosa, arendusosa ja lõpuosana, kuid ka nn jätkuosana, s.t lausena, milles avaldub nii vormi arendav kui ka lõpetav funktsioon ning sissejuhatuse, kooda ja sideosana. Lause või lausete grupp, mis esindab vormilist esitusosa ehk vormi eksponeerivat funktsiooni, põhineb tervikuna harmoonilisel tagaplaanil I-V-I või I-V. Kui eksponeerivat funktsiooni esindav vormiosa on moduleeriv, siis avaldub see mažooris tavaliselt C: I = G: IV-V-I ning minooris c: I = Es: VI-V-I. Lause või lausete grupp, mis esindab vormi arendavat osa, artikuleerib tagaplaanina tavaliselt mõnd poolkadentsiga lõppevat abikadentsijärgnevust (näiteks Es: I = c: III-V), mis võib avalduda ka mõne mittetoonikaharmoonia paigalseisuna harmoonilise struktuuri süvatasandil (näiteks G: I = C: V-7). Lause või lausete grupp, mis esindab vormilist lõpetust, põhineb üldreeglina samuti toonikat prolongeerival ning täiskadentsiga lõppeval järgnevusel I-V-I, harvemini abikadentsisarnasel järgnevusel, näiteks II-V-I. Täiskadentsiga lõppev abikadentsilaadne järgnevus on omane ka vormilise jätkuosa (osa, mis esindab nii vormilist arendust kui ka lõpetust) harmoonilisele tagaplaanile. Sissejuhatust artikuleerib üldreeglina tagaplaan I-V ning koodat tagaplaan I-V-I. Sideosa harmooniline tagaplaan on sarnane ühelt harmoonialt teisele liikuvate arendusosade tagaplaanidele: üheks tavapärasemaks on näiteks C: I = G: IV-V.
Järgnevad näited demonstreerivad erinevaid muusikalisi lauseid. Kõik näited on koostatud analoogiliselt: ülemises süsteemis (A) on toodud vastava teose originaalpartituur, keskmises süsteemis (B) selle harmoonia neljahäälses segakooriseades (seade koostamisel on proovitud võimaluse korral järgida originaalteose ülahääle liikumist; noodid, mis originaalpartituuris vastavas registris ei kõla, on antud sulgudes) ning alumises süsteemis (C) lause harmooniline tagaplaan (lisaks sellele on ühtlasi ära näidatud koht, kus lauset alustava harmoonia prolongeerimine ehk kadentsieelne harmoonia lõpeb).
Näide VI.1.3, Vormi eksponeerivat funktsiooni esindavad muusikalised laused (I). Suur lause. Mozart, Klaverisonaat F-duur, KV332, II osa peateema, taktid 1–4
Kommentaar: Lause põhineb harmoonilisel tagaplaanil B: I-V ning selle algustoonika prolongatsioon lõpeb vahetult enne liikumist kadentsidominandile neljanda takti teisel löögil. Teise takti alguses on subdominantharmooniat prolongeeritud häältevahetuse abil (vt süsteemi B teise takti 1. ja 2. lööki). Kolmanda takti sekventsiline harmoonia sisaldab varjatult läbiminevaid liikumisi, mille tulemusena moodustuvad süsteemi B aldi ja tenori vahel astmeliselt liikuvad paralleelsed kvindid (2. ja 3. löök). Kadentsikvartsekstakord tekib keskmises hääles (süsteemi B tenorihääl) moodustuva kvardipide tagajärjel (vt süsteemi B neljanda takti 3. lööki).
Näide VI.1.4, Vormi eksponeerivat funktsiooni esindavad muusikalised laused (II). Perioodi eel- ja järellause. Mozart, Klaverisonaat D-duur, KV311, II osa peateema, taktid 1–8
Kommentaar: Perioodivormis peateema moodustub eel- ja järellausest, millest esimene põhineb harmoonilisel tagaplaanil G:I-V ja teine G:I-V-I (vt süsteemi C taktides 1–4 ja 5–8). Kui eellauses prolongeeritakse toonikat kuni kadentsidominandi saabumiseni (vt neljanda takti 1. löögi teist kaheksandikku), siis järellauses ainult esimed kaks takti (taktid 5–6) ning järellause kolmandas taktis (takt 7) valitseb juba algustoonikat kadentsidominandiga ühendav subdominantharmoonia, mida on omakorda prolongeeritud korduvate häältevahetuste abil. Analoogiliselt prolongeeritakse ka dominantharmooniat taktides 1–2 ja 5–6.
Näide VI.1.5, Vormi eksponeerivat funktsiooni esindavad muusikalised laused (III). Moduleeriv suur lause. Beethoven, Klaverisonaat A-duur, op. 2, nr. 2, III osa, Trio, taktid 45–52
Kommentaar: Moduleeriv suur lause põhineb harmoonilisel tagaplaanil a: I = e: IV-V-I (vt süsteemi C). Esimeses neljas taktis (taktid 45–48) valitsevad vaheldumisi alghelistiku toonika dominantharmoonia, kusjuures toonika on prolongeeritud täieliku ja dominant osalise häältevahetusega (vt taktides 45–48 süsteemi B). Lause teises pooles (taktid 49–52) toimub modulatsioon dominanthelistikku. Kuna viimane kinnitatakse kadentsiga alles lause lõpus (taktid 51–52), siis säilitab a-moll kolmkõla oma funktsiooni kadentsieelse harmoonia alusharmooniana kuni 51. takti esimese löögini (vt süsteemi C). Takte 49–50, milles üleminek a-mollist e-molli toimub, võib vaadelda lause algusosale omase toonika ja dominandi vaheldumise jätkuna, kusjuures kahe funktsiooni vaheldumine avaldub nüüd ümberpöördult (toonika-dominandi asemel dominant-toonika) ning dominanthelistikus (e-mollis).
Näide VI.1.6, Vormi eksponeerivat funktsiooni esindavad muusikalised laused (IV). Moduleeriv periood. Mozart, Kaverisonaat D-duur, KV284, III osa, taktid 1–8
Kommentaar: Moduleeriv periood põhineb kahel lausel, millest esimene (taktid 1–4) põhineb harmoonilisel tagaplaanil D: I-V ning teine tagaplaanil D: I6 = A: II6-V-I. Moduleerivale lausele iseloomulikult põhineb teise lause kadentsieelne harmoonia alghelistiku nõrka toonikafunktsiooni esindaval akordil VI6 ehk I6, mis mõtestatakse taktides 5–7 järk-järgult ümber sihthelistiku predominandiks II6.
Näide VI.1.7, Vormilist arendusosa esindavad muusikalised laused (I). Kolmeosalise vormi kontrastne keskosa. Beethoven, Klaverisonaat f-moll, op. 2, nr. 1, III osa, taktid 15–28
Kommentaar: Kolmeosalise vormi kontrastset keskosa esindav lause põhineb harmoonilisel tagaplaanil f: III-V, milles teose põhihelistiku f-molli paralleelhelistik As-duur ühendatakse f-molli dominandiga. Liikumisel III astme harmoonialt V astme harmooniale tekib harmoonilise struktuuri süvatasandil läbiminev IV (b-moll), mis valitseb valdavat osa lausest (vt takte 18–26). Sarnase harmoonilise ülesehitusega lause võib esindada ka minoorses helistikus kirjutatud teose sonaadivormi töötlust.
Näide VI.1.8, Vormilist arendusosa esindavad muusikalised laused (II). Sonaadivormi töötlus. Mozart, Klaverisonaat D-duur, KV284, I osa, taktid 39–56
Kommentaar: Sonaadivormi töötlust esindav lause põhineb süvatasandil põhihelistiku dominandil (C: V), mis töötluse alguses (takt 39) avaldub g-molli toonikana (g: I = C: lV) ning mis töötluse jooksul teisendatakse põhihelistiku dominandiks (kõlab alates taktist 52). Töötlust esindava lause põhiosa (taktid 39–47) moodustub kahest laskuvast sekventsist, millest esimene hõlmab takte 39–45 ja teine 45–47. Teine sekvents lõpeb ühtlasi lõpudominanti ettevalmistaval predominantharmoonial (F: I = C: IV), mis aga laheneb dominanti alles taktis 52. Takte 48 – 51 võib vaadelda vormilise kiilundina (interpolatsioonina); vt ka talaga ühendatud üla- ja alahäält taktides 47–52 (süsteem B), mille vahele põhiliikumist katkestav interpolatsioon jääb.
Näide VI.1.9, Vormilist jätkuosa esindavad muusikalised laused (I). Kaheosalise vormi teine osa. Beethoven, Klaverisonaat op. 57, II osa, taktid 9–16
Kommentaar: Vormilist jätkuosa esindav lause põhineb harmoonilisel tagaplaanil Des:V-I. Nimetatud harmooniad ilmuvad alles lauset lõpetavas kadentsis. Erinevalt vormi eksponeerivat funktsiooni esindavatest lausetest ei põhine kadentsieelne harmoonia siin lause algusharmoonia prolongatsioonil, vaid liikumisel toonikakolmkõla esimeselt pöördelt (I6) dominandile (V). Nimetatud liikumine on omakorda osa pikemast käigust, mis ühendab teemat alustava toonika (takt 1, vt süsteemi C; süsteemides A ja B kajastu) teemat lõpetava kadentsiga (taktid 15–16). Seega – kuna jätkuosa esindava lause algus on seotud vormi arendava funktsiooniga, ei kajastu selle alguses kõlavad harmooniad reeglina lause harmoonilises tagaplaanis.
[Näited: Vormilist sideosa esindavad muusikalised laused: a) sonaadivormi sidepartii (transition) = Mozart, Klaverisonaat C-duur, KV279, III osa; b) sonaadivormi sidepartii minoorses teoses = Mozart, Klaverisonaat a-moll, KV310, I osa; c) sonaadivormi tagasimoduleeriv lõpuosa (retransition) = Mozart, Sümfoonia g-moll, KV550, I osa.]
Lisaks muusikaliste lausete vormilise funktsiooni – s.t lause vormilise (ajalise) paiknemise ja harmoonilise tagaplaani – määratlemisele, on muusikalist vormi analüüsides oluline pöörata tähelepanu ka muusikaliste lausete omavahelisele ühendamisele. Muusikalisi lauseid ühendatakse peamiselt kolmel viisil. Kõige tavapärasem ja konventsionaalsem on variant, milles eelnevat lauset lõpetavale harmoonilisele kadentsile järgneb koheselt uue lause algus (uue lause algusharmoonia). Sellisel juhul jääb vormiline tsesuur (liigenduskoht) eelnevat lauset lõpetava kadentsi ja uue lause alguse vahele. Teise variandi puhul järgneb lauset lõpetavale kadentsile vormi koodafunktsiooni esindav täiend, mis avaldub kas orelipunktina (täiskadentsi puhul toonika- ja poolkadentsi puhul dominandiorelipunktina) või lauset lõpetanud kadentsijärgnevuse jätkuvate kordustena. Sellisel juhul jääb kahte lauset eraldav vormiline tsesuur täiendi lõpu ja uue lause alguse vahele. Kolmanda variandi puhul langeb aga eelmist lauset lõpetava kadentsi lõpuharmoonia kokku uue lause algusharmooniaga, mistõttu mainitud harmoonia funktsioneeribki vormilise tsesuurina. Sellist nähtust, kus mingi harmoonia täidab vormilises mõttes topeltfunktsiooni olles ühtlasi nii üht vormiosa lõpetav kui ka teist vormiosa alustav harmoonia, nimetatakse vormiliseks haakumiseks ning mainitud harmooniaga seotud kadentsi haakekadentsiks. Haakekadentsi kasutamisega kaasneb sageli suurem või väiksem karakterikontrast.
[Näide: muusikaliste lausete ühendamine]