VI.2 Klassikalise peateema vormid: suur lause, periood ja hübriid.

Peateemaks nimetatakse muusikalist lauset või muusikaliste lausete gruppi, mis kõlab üldreeglina muusikalise teose alguses ning milles muusikateose peamine muusikaline idee on väljendatud kõige reljeefsemalt. Peateemas kõlav muusikaline materjal on ühtlasi aluseks kogu teose muusikalisele arengule: peateemale järgnevad vormilõigud, millest mõned võivad samuti olla lõpetatud teemad, on kas peateemast otseselt tuletatud või sellele mingil iseloomulikul viisil vastandatud.

Peateema elementaarseimaks vormiks on suur lause. Standardne suur lause moodustub kaheksast taktist, aeglasemate tempode puhul ka neljast ning kiiremate tempode puhul kuueteistkümnest taktist. Suur lause jaguneb kaheks pooleks, esitavaks fraasiks ehk esituseks (presentation) ja jätkufraasiks ehk jätkuks (continuation). Standardse ja kvadraatse kaheksataktilise suure lause puhul on mõlemad fraasid võrdse pikkusega, s.t vastavalt neli takti. Esitav fraas esindab siin vormi eksponeerivat, jätkufraas aga nii arendavat kui ka lõpetavat funktsiooni.

Näide VI.2.1, Suur lause Beethoveni klaverisonaadi f-moll op. 2, nr. 1, I osa peateemana

Suure lause esitus jaguneb omakorda kaheks lühemaks fraasiks, tuumikfraasiks ehk tuumikuks (basic idea) ja selle korduseks, mis kaheksataktilises suures lauses hõlmavad mõlemad kahte takti. Tuumiku kordus võib väljenduda (1) täpse kordusena: selle all mõeldakse ka kordust, mille puhul lisandub täiendav figuratsioon, kuid milles harmooniline plaan ei muutu (vt näide VI.2.2); n-ö (2) küsimus-vastus kordusena: selle alla mõeldakse kordust, milles muutub prolongeeritava harmoonia funktsioon (näiteks kõlab tuumik toonikas ja selle kordus dominandis) või milles muutub tuumiku aluseks oleva harmooniajärgnevuse plaan (näiteks tuumik põhineb liikumisel I-V ning selle kordus liikumisel V-I; vt näide VI.2.3) või (3) sekventsilise kordusega: selle all mõeldakse tuumiku materjali täpset transponeeritud kordamist (näiteks tuumik põhineb liikumisel V₆₅/II-II ning selle kordus liikumisel V₆₅-I). Tervikuna prolongeerib suure lause esitav fraas aga reeglina põhihelistiku toonikat.

Näide VI.2.2, tuumiku täpne kordus Beethoveni klaverisonaadi c-moll, op. 13, I osa peateemas

Näide VI.2.3, tuumiku küsimus-vastus kordus Mozarti klaverisonaadi G-duur, KV 283, I osa peateemas

Suure lause jätkufraas esindab ühtaegu nii vormilist arendust kui ka lõpetust, millest viimast tuleks vaadelda eelkõige arenduse lõpp-punktina. Sellisena sulandub lõpetus sellele eelneva arendusega üldreeglina vormiliselt kokku, mistõttu piiri tõmbamine rangelt vormilise arendus- ja lõpuosa vahele pole suure lause jätkufraasis sageli võimalik. Ühe võimalusena artikuleerib jätkufraasis vormilist arendust killustamine (fragmentation), mille puhul mingid vormiüksused asendatakse peale kordamist jätkuvalt neist tavaliselt poole lühemate üksustega (näiteks 1 + 1 + ½ + ½, kus numbrid viitavad üksust hõlmavale taktide arvule, vt näite VI.2.1 takte 5-7). Tavaliselt lõpetab mainitud killustumise mõne suurema, tavaliselt viimasest üksusest poole suurema üksuse saabumine, mida nimetatakse likvidatsiooniks ning mis esindab tavaliselt kas suurt lauset lõpetava kadentsi lõpuharmooniat või lõpuharmooniaid (vt näite VI.2.1 takti 8). Sageli algab suurt lauset lõpetav kadentsijärgnevus juba vormilise killustamise (arenduse) ajal, kusjuures mõnikord on isegi võimalik, et suurt lauset lõpetava harmoonilise kadentsijärgnevuse algus langeb kokku juba jätkufraasi algusega (vt näide VI.2.4).

Näide VI.2.4, jätk harmoonilise kadentsijärgnevusena Haydni keelpillikvarteti d-moll op. 42, I osa peateemas

Mainitud killustamine võib põhineda ka tuumikfraasist otseselt mitte tuletatud muusikalisel materjalil ning mõningatel juhtudel võib killustamine vormilise arendusvõttena üldse puududa. Sellisel juhul tagatakse jätkuosa alguse arenduslikkus teiste vahenditega, milleks võivad olla uus temaatiline idee, harmooniline sekvents, harmoonilise rütmi (harmoonia muutumise sageduse) kiirenemine või häälte figureerimisest tulenev rütmilise aktiivsuse kasv.

Näide VI.2.5, jätkuosa rütmilise aktiivsuse kasv Mozarti klaverisonaadi D-duur, KV 311, III osa peateemas

Vormilisele jätkuosale iseloomulikult on jätkufraasi lõpp algusega võrreldes artikuleeritud alati püsivama harmooniaga; teisisõnu, jätkufraas algab üldreeglina veel prolongatsiooniharmoonial, kuid lõpeb kadentsiharmoonial. Sellisena vastandub see suure lause esitavale fraasile, kus põhihelistiku toonika on tavaliselt kõige selgemini artikuleeritud just alguses ja tuumikfraasi kordus võib esindada juba mõnda toonikasse mittekuuluvat harmooniat. Erinevalt esitavast fraasist, mis prolongeerib üldreeglina alati põhihelistiku toonikat, võib jätkufraas olla ka moduleeriv, kusjuures tüüpiliselt moduleeritakse dominant- või paralleelhelistikku.

Näide VI.2.6, moduleeriv suur lause Mozarti sümfoonia g-moll, KV 550, III osa peateemana

Lisaks eelmainitule võib suur lause olla ka laiendatud (vt näide VI.2.8), harvemini ka lühendatud (vt näide VI.2.7). Sellist suurt lauset nimetatakse mittekvadraatseks suureks lauseks. Tavapäraselt laiendatakse või lühendatakse suure lause jätkufraasi. Laiendamine võib toimuda nii jätkufraasi arendavas kui ka lõpetavas osas (või mõlemas). Lõpetava osa laiendamisel asendatakse lauset lõpetav tavapärane täis- või poolkadents katkestatud kadentsiga (vt näite VI.2.8 takti 10), mis aga sellisena lauset lõpetada ei saa ning nõuab enda järgi alati n-ö kompenseerivat täiskadentsi (vt näite VI.2.8 takti 12). Mõnikord võib suurt lauset pikendada ka kogu jätkufraasi kordamisega – tavaliselt on ka selle põhjuseks jätkufraasi lõppemine lahtise täiskadentsi või mõne muu välditud kadentsi tüübiga.

Näide VI.2.7, lühendatud suur lause Beethoveni klaverisonaadi f-moll op. 2, nr. 1, III osa peateemana

Näide VI.2.8, laiendatud suur lause Mozarti klaverisonaadi C-duur, KV 279, I osa peateemana

Peateema teiseks peamiseks vormiks on periood. Tavapärane periood moodustub samuti kaheksast taktist, aeglasemate tempode puhul ka neljast ning kiiremate tempode puhul kuueteistkümnest taktist. Analoogiliselt suure lausega jaguneb ka periood kaheks pooleks, eellauseks (antecedent phrase) ja järellauseks (consequent phrase). Standardse ja kvadraatse kaheksataktilise perioodi puhul on mõlemad laused võrdse pikkusega, s.t neli takti, kuid nende funktsionaalne tähendus muusikalises vormis on suure lausega võrreldes üsna erinev.

Nii perioodi eel- kui ka järellause on mõlemad lõpetatud laused, s.t terviklikud üksused, milles avalduvad nii vormi esitav, arendav kui ka lõpetav funktsioon. Mainitud kaks teineteisele järgnevat lauset moodustavad aga kõrgema tasandi vormilise terviku lausete iseloomuliku seotuse kaudu. Perioodi eellause lõpp artikuleeritakse ebapiisavalt, s.t kas poolkadentsi või lahtise täiskadentsiga. Seega jääb perioodi eellause vormiliselt teatavas mõttes lahtiseks. Eellausega analoogilist muusikaliste sündmuste käiku esindava, kuid kinnise täiskadentsiga lõppeva järellause ülesandeks ongi eellause vormilist lahtisust kompenseerida. Tulemusena tekib struktuur, milles vormilise terviku tekkimisel avalduvad vormifunktsioonid esitus-arendus-lõpetus kaks korda läbiviidava tsüklina ehk perioodiliselt, millest tuleneb ka peateema vormi vastav nimetus.

NB! Kui teineteisele järgneb kaks lauset, mis põhinevad samal muusikalisel materjalil ja mis mõlemad lõppevad sama tüüpi kadentsiga ehk esimese lause n-ö kompenseerimist teise lause kaudu ei toimu, siis ei ole tegemist enam perioodi, vaid lausevormis teema väljakirjutatud kordusega.

Perioodi eellause jaguneb omakorda kaheks fraasiks, tuumikfraasiks ehk tuumikuks (basic idea) ja sellele järgnevaks kontrastseks fraasiks (contrasting idea), mis kaheksataktilises perioodis hõlmavad mõlemad kahte takti. Kuna kontrastne fraas lõpetab ühtlasi perioodi eellause, lõpeb see kadentsiga, tavaliselt poolkadentsiga. Nimetust kontrastne fraas tuleb mõista suhtelisena, s.t et sageli pole tegemist absoluutse kontrasti või erinevusega tuumikfraasi ja kontrastse fraasi vahel. Pigem viitab sõna kontrastne siin sellele, et tuumikfraas (taktid 1–2) pole kõige täpsemal kujul korratud sellele vahetult järgneva fraasi näol (taktid 3–4), nagu see on omane suurele lausele, vaid alles ülejärgmise fraasi, perioodi järellauset alustava tuumikfraasi (taktid 5–6) näol. Viimasele järgneb omakorda uus kontrastne ja kinnise täiskadentsiga lõppev fraas (taktid 7–8), mis võib temaatilises plaanis olla esimese kontrastse fraasi (taktid 3–4) variant või täiesti uus muusikaline idee. Vormifunktsioonilises mõttes on esindab tuumikfraas mõlemal juhul vormilist esitust, kontrastne fraas aga vormilist jätku, s.t nii arendust kui ka lõpetust.

Näide VI.2.9, periood Mozarti klaverisonaadi A-duur, KV 331, I osa peateemana

Analoogiliselt suure lausega võib ka periood olla moduleeriv ning sarnaselt suurele lausele toimub ka perioodis modulatsioon teises pooles, järellauses. Ka perioodi puhul moduleerib arvestatav osa mažoorseid teemasid dominanthelistikku ning minoorseid teemasid paralleelhelistikku.

Näide VI.2.10, moduleeriv periood Beethoveni klaverisonaadi A-duur, op. 2, nr. 2, IV osa peateemana

Samuti võib ka periood olla mittekvadraatse ülesehitusega ehk selle eel- või järellause ei pea olema võrdse pikkusega või koosnema neljast (mõnikord ka kahest või kaheksast) taktist. Kõige tavalisem selliste perioodivormis teemade puhul on järellause laiendamine, milles sageli osaleb katkestatud kadents: viimane avaldub sageli kohas, kus standardses ja kvadraatses perioodis peaks kõlama vormi lõpetav täiskadents, ning sellele järgneb täiendav, katkestatud kadentsi kompenseeriv ja täiskadentsiga lõppev fraas. Samas on võimalikud ka perioodi sellised variandid, milles järellause on lühendatud või milles eel- ja järellause moodustuvad mittekvadraatsest taktide arvust (tavaliselt 3 või 5).

Näide VI.2.11, mittekvadraatne (laiendatud) periood Beethoveni klaverisonaadi Es-duur, op. 7, III osa peateemana

Mõnikord võib klassikaline peateema põhineda vormil, milles avalduvad nii suurele lausele kui ka perioodile omased tunnused. Selliseid peateema vorme nimetatakse hübriidvormideks ehk lühendatult hübriidideks. Üks tavapärasemaid hübriidvorme moodustub perioodi eellausest ja suure lause jätkufraasist, kusjuures viimane võib avalduda kõigil mainitud kujudel (vt suure lause jätkufraasi kirjeldust eespool), vt näide VI.2.12. Selle kõrval on võimalik ka variant, mille puhul perioodi eellauset asendab n-ö liittuumik (compound basic idea), vt näide VI.2.13. Liittuumik on kahest suhteliselt kontrastsest fraasist moodustuv üksus, mis aga ei lõpe kadentsiga. Teisisõnu võib liittuumikut vaadelda ilma kadentsita eellausena. Ning kolmanda variandina võib hübriidteema põhineda liittuumiku ja perioodi järellause ühendusel ehk teisisõnu avalduda perioodina, mille esimene esimese poole lõppu ei artikuleeri traditsiooniline täiskadents, vt näide VI.2.14.

Näide VI.2.12, hübriid (eellause + jätk) Mozarti klaverisonaadi C-duur, KV 330, II osa peateemana

Näide VI.2.13, hübriid (liittuumik + jätk) Haydni sümfoonia nr. 95, c-moll, III osa peateemana

Näide VI.2.14, hübriid (liittuumik + järellause) Beethoveni keelpillikvarteti G-duur, op. 18, nr. 2, IV osa peateemana