VI.4 Tantsuvorm (Menuett, Skertso). Kolmeosaline liitvorm sonaaditsükli aeglase osa vormina.

Lihtvormide, s.t klassikalise peateema vormide nagu suur lause, periood või hübriidvorm ning kahe- ja kolmeosaliste lihtvormide ühendamisel keerukamateks vormilisteks struktuurideks moodustuvad liitvormid. Kui lihtvormi keskseteks liigendusüksusteks, milleks vorm esmatasandil jaguneb ja mis annavad vormile ühtlasi ka nime, on reeglina kas muusikalised laused (peateema vormina ka suur lause) või kahest muusikalisest lausest moodustuvad üksused (peateema vormina ka periood), siis liitvormide liigendusüksusteks on lihtvormid (kahe- või kolmeosaline lihtvorm), nendega proportsionaalselt võrdväärsed vabas vormis üksused või ka neist keerukamad terviklikke vormiüksusi moodustavad muusikaliste lausete grupid.

Üheks elementaarseimaks liitvormiks on klassikalise sonaaditsükli (vt ptk VI.9) tantsulise osa (menuett või skertso) aluseks olev kolmeosaline liitvorm, milles teineteisega ühendatakse kaks lihtvormil põhinevat tantsu või tantsulist osa. Esimene osa kannab nimetust menuett või skertso ning teine osa trio (mõnikord võib see olla tähistatud ka kui menuett 2). Pärast teist osa korratakse taas esimest osa, mida tehakse üldreeglina muutumatul kujul. Seetõttu ei kirjutata esimest osa sageli välja, vaid teise osa (trio) lõppu lisatakse märkus da capo al fine (algusest kuni tähiseni fine, kusjuures tähis fine on omakorda kirjutatud esimese osa lõppu). Mõnikord võib esimese tantsu kordamisele järgneda ka kooda (vt ptk VI.1).

Menueti ja trio (või skertso ja trio) vahel on ka teatav karakterierinevus. Trio on üldreeglina kammerlikum, mis avaldub sageli õhulisemas faktuuris ning kaunistuste ja ornamentide suuremas kasutuses, orkestrimuusikas ka väiksema ettekandekoosseisu kasutamises. Trio on reeglina ka lüürilisema karakteriga, laulvam ning sisaldab menueti või skertsoga võrreldes vähem kontraste. Trio võib olla menueti või skertsoga samas helistikus, kuid ka samanimelises helistikus (samanimelises duuris või mollis) või mõnes lähisugulushelistikus, millest kõige tavalisem on subdominanthelistik (neljanda astme helistik). Üldreeglina on ka trio lõpetatud vormis (harmooniliselt suletud), kuid mõnikord võib see tagasituleva menueti või skertsoga parema haakumise eesmärgil lõppeda ka põhihelistiku dominandil. Samuti võib trio ja tagasituleva menueti või skertso vahel olla ka lühike üleminekuosa.

Näide VI.4.1, kolmeosaline liitvorm tantsulise osana Mozarti sümfoonia Es-duur, KV 543, III osas

Kolmeosalises liitvormis võib olla kirjutatud ka sonaaditsükli (vt ptk VI.9) aeglane osa. Mõningatel juhtudel võib selle vorm olla analoogiline eelpool kirjeldatud tantsuvormiga, s.t et nii vormi esimene kui ka teine osa on kirjutatud mõnes lõpetatud vormis (kahe- või kolmeosalises lihtvormis) ning selle kolmas osa on esimese osa täpne kordus, kusjuures siin on see erinevalt tantsuvormist välja kirjutatud ning võrreldes esimese osaga ka täiendavalt kaunistatud ehk figureeritud. Sagedamini on aga sellise kolmeosalise vormi keskmine osa vabas vormis ning jääb harmooniliselt sageli lahtiseks, s.t lõpeb tavaliselt kas põhihelistiku või mõne lähisugulushelistikku poolkadentsiga, millele võib järgneda dominandiorelipunkt (vormiline täiend) või tagasi moduleerimine alghelistikku (vormiline sideosa). Samuti võib sellise kolmeosalise vormi repriis (s.t kolmas osa, milles korratakse esimest osa) olla lühendatud ehk reeglina kahe- või kolmeosalises lihtvormis esimesest osast võib repriisis korduda vaid selle suure lause või perioodivormis esimene pool (esimene kolmandik). Kolmeosalisele liitvormile sonaaditsükli aeglastes osades on tavaliselt omane ka kooda, mis põhineb reeglina (vabas vormis) keskosa muusikalisel materjalil.

Näide VI.4.2, kolmeosaline liitvorm Haydni keelpillikvarteti g-moll, op. 74, nr. 3, aeglases osas