VI.5 Sonaadivorm.

Sonaadivorm on klassikalise instrumentaalmuusika üks keskseid vorme. Kõige tavapärasem on see sonaaditsükli esimeses osas, kuid võib avalduda ka aeglases osas või finaalis (vt ptk VI.9). Ainuke sonaaditsükli osa, kus sonaadivormi ei kasutata, on tantsuline osa, mis on kirjutatud suures kolmeosalises vormis (vt ka ptk VI.4).

Erinevalt teistest klassikalise instrumentaalmuusika vormidest, pole sonaadivorm mitte niivõrd üksteisele järgnevaid vormiüksusi kirjeldav skeem, kuivõrd iseloomulikul viisil üles ehitatud muusikaline protsess, kus ekspositsioonis loodud helistikuline kaheksjaotumine ehk dihhotoomia (ekspositsiooni esimene pool on pea- ning teine pool kõrvalhelistikus)
lahendatakse sellega temaatiliselt paralleelses repriisis (repriisi mõlemad pooled on põhihelistikus).

Kuigi vormiosade arv pole sonaadivormis keskse tähtsusega, koosneb see tavaliselt kolmest peamisest üksusest, ekspositsioonist, töötlusest ja repriisist, millest esimene esindab vormilist esitust, teine arendust ja kolmas lõpetust (vt näite VI.5.1 takte 1-55, 56-76 ning 76-137). Vormi moodustavatele põhiüksustele võib eelneda sissejuhatus ning järgneda kooda, kusjuures sissejuhatuse olemasolu korral eristub see vormi põhiosast nii tempo kui ka karakteri poolest: tavapäraseks võtteks on aeglase sissejuhatuse lisamine kiirele sonaadivormile, mida tuntakse ka sonaat-allegro nimetuse all (allegro – it. k. kiiresti, rõõmsalt).

Sonaadivormi ekspositsiooni ülesandeks on luua eelpool mainitud helistikuline dihhotoomia. Sellest tulenevalt jaguneb ekspositsioon kaheks pooleks, pea- ja kõrvalhelistikualaks (vt näite VI.5.1 takte 1-27 ning 28-55). Peahelistikualas artikuleeritakse teose põhihelistik ning muudetakse see siis järgnevas muusikalises arengus harmooniliselt ebapüsivaks. Peahelistikku artikuleerivat üksust nimetatakse peateemaks (peapartiiks), vt näite VI.5.1 takte 1-18. Peateema vormiks võivad olla nii suur lause, periood, hübriidvorm kui ka kahe- või kolmeosaline lihtvorm, mõnikord ka teistsuguse ülesehitusega muusikaliste lausete grupp. Kui peateema mõistet kasutatakse reeglina peahelistikuala artikuleeriva peamise lause (suur lause) või kahest lausest moodustuva grupi (periood) tähistajana, siis peapartiid tavaliselt kogu peahelistikuala vormilise tähistajana hoolimata sellest, missuguses vormis see avaldub.

Kui peateema põhineb suurel lausel, perioodil või hübriidvormil, võib see lõppeda peahelistiku poolkadentsiga, ülejäänud juhtudel aga reeglina (kinnise) täiskadentsiga. Peahelistikku destabiliseerival harmoonilisel järgnevusel põhinevat vormiüksust nimetatakse aga sidepartiiks (vt näite VI.5.1 takte 18-27). Sidepartii algab reeglina peahelistiku toonikalt ning lõpeb poolkadentsiga kõrvalhelistikus, milleks mažoorses sonaadivormis (mažoorsel helistikul põhinevas sonaadivormis) on tavaliselt dominanthelistik ning minoorses sonaadivormis paralleelhelistik. Võimalik on ka nn mittemoduleeriv sidepartii, mis lõpeb poolkadentsiga peahelistikus. Täiskadentsiga lõppevad sidepartiid on harvad ning on peamiselt põhjustatud mingi vormidramaturgilise võtte rakendamisest (n-ö vormilisest deformatsioonist). Sidepartiid lõpetava poolkadentsi dominanti võimendab sageli sellele järgnev orelipunkt, mis mõnikord lõpeb ka aktsenteeritud akordide ehk nn haamrilöökidega ning sellele järgneva geneeraalpausiga: mainitud retoorilist nähtust nimetatakse ka vahetsesuuriks (medial caesura), mis jagab ekspositsiooni kaheks pooleks – pea- ja kõrvalhelistikualaks (vt näite VI.5.1 takte 26-27).

Ekspositsiooni kõrvalhelistikualas (vt näite VI.5.1 takte 28-55) luuakse uus helistikuline ja harmooniline keskus ning muudetakse see harmooniliselt püsivaks. Ka kõrvalhelistikuala jaguneb mõtteliselt kaheks pooleks: esimeses pooles kinnistub uus helistik uue harmoonilise keskmena ning teises pooles kinnistatakse see täiendavalt korduvate täiskadentsidega. Kui uus helistik kinnistub uue harmoonilise keskmena piisavalt juba esimeses pooles võib teine pool olla ka suhteliselt lühike või mõnikord üldse puududa. Vormilist üksust, mis moodustab ekspositsiooni kõrvalhelistikuala esimese poole, nimetatakse kõrvalpartiiks (vt näite VI.5.1 takte 28-35). Kõrvalpartii algus võib harmooniliselt olla artikuleeritud erineval viisil. Ühe võimalusena võib kõrvalhelistik avalduda selgelt kohe kõrvalpartii alguses ning sellisel juhul on sageli põhjust rääkida kõrvalteemast, s.t suhteliselt range ülesehitusega lõpetatud vormilisest üksusest (sageli perioodist), milles ühendatakse uus helistik ning sellega seonduv uus muusikaline materjal (või peateemast tuletatud variant). On üldiselt tavapärane, et kõrvalteema ei hõlma sellisena veel kõrvapartiid tervikuna ning kõrvalteemale järgneb veel üks või mitu arenduslikku muusikalist lauset. Teise võimalusena võib kõrvalpartii algus olla harmooniliselt ebapüsiv: see võib alata kõrvalhelistiku dominandil või põhineda lausa sekventsjärgnevusel. Sellisel juhul on selgelt lõpetatud kõrvalteema avaldumine vähemtõenäoline ning kõrvalpartii on tervikuna arenduslikum.

Kuna kõrvalpartii ülesandeks on kõrvalhelistiku artikuleerimine uue harmoonilise keskmena, siis lõpeb kõrvalartii vastava helistiku kinnise täiskadentsiga, millele peaks omakorda järgnema kas vormiosa (ekspositsiooni) lõppu artikuleeriv tsesuur, mainitud kadentsi lõpuharmooniat (toonikat) prolongeeriv vormiline täiend või vormilist koodafunktsiooni esindav arendatum lausete grupp (kõik mainitud nähtused annavad tunnistust sellest, et uue helistiku toonika on end kehtestanud uue harmoonilise keskmena). Kui üks nimetatud komponentidest – kinnine täiskadents või sellele järgnev ja uue helistiku toonikat harmoonilise keskmena kinnitav retooriline žest – puudub, siis kõrvalpartii lõpust veel rääkida ei saa. Sageli ongi tavaline, et kõrvalpartiid lõpetavale kinnisele täiskadentsile eelneb rida välditud või n-ö tühistatud kadentse, s.t kadentse, mille puhul lõputoonika asendatakse mingi muu harmooniaga (näiteks toonikakolmkõla esimese pöörde I₆ või VI kolmkõlaga) või mille lõputoonika avaldub lahtisena, s.t mitte priimi meloodilises seisus, või hoopis samanimelise minoori toonikakolmkõlana (I ^b3; ühe võimalusena võib mainitud samanimelise minoori toonikakolmkõla ka täiskadentsi lõputoonikale kohe vahetult järgneda).

Nagu öeldud, võib mõnikord kõrvalpartiid lõpetavale kadentsile järgneda vormilist koodafunktsiooni esindavate muusikaliste lausete grupp, mida nimetatakse lõpupartiiks (vt näite VI.5.1 takte 35-55). Lõpupartiid moodustavad laused on sisuliselt laiendatud kadentsijärgnevused ning on üsna tavaline, et lõpupartii viimasele lausele järgneb veel omakorda suhteliselt arendatud vormiline täiend (toonika orelipunkt või lõpupartiid lõpetava kadentsijärgnevuse korduv läbiviimine, vt näite VI.5.1 takte 51-55).

Sonaadivormi töötluse kui vormilise arendusosa peamiseks ülesandeks on ekspositsioonis kõlanud muusikalise materjali arendamine, vt näite VI.5.1 takte 56-76. Harmoonilises plaanis on töötluse ülesandeks ühendada ekspositsiooni lõpus artikuleeritud kõrvalhelistik repriisi alguses tagasituleva põhihelistikuga. Seetõttu moodustab töötluse põhiosa (core) (vt näite VI.5.1 takte 60-70) üldreeglina sekventsilise ülesehitusega arendatud ja poolkadentsiga lõppev lause. Väga sageli sisaldab töötluse põhiosa ka täiendit, mis põhineb selle kui arendatud lauset lõpetava poolkadentsi lõpuharmoonia (dominandi) orelipunktil, vt näite VI.5.1 takte 70-76. Töötluse põhiosale võib eelneda ekspositsiooni lõpuharmooniat töötluse põhiosa algusharmooniaga ühendav sideosa ehk töötluse sissejuhatus, vt näite VI.5.1 takte 56-59. Kui töötluse põhiosa ei lõpe põhihelistiku dominandil, siis järgneb sellele reeglina põhihelistikku tagasimoduleeriv lõpuosa (retransition), mis lõpeb samuti poolkadentsiga ning mille lõpus võib samuti olla poolkadentsi lõpuharmooniat prolongeeriv täiend (dominandiorelipunkt).

Mõnikord järgneb aga töötluse põhiosale hoopis valerepriis (false recapitulation), s.t ekspositsioonis kõlanud materjali (tavaliselt peateema) tagasitulek, mis pole aga põhihelistikus. Tavaliselt rõhutab valerepriisi kui vormilises mõttes problemaatilist tagasitulekut ka ebatavaline registri-, dünaamika- või instrumendikasutus ning üsna koheselt ebapüsivaks muutuv harmoonia. Valerepriisi olemasolu korral saab sellest töötluse uus (teine) põhiosa, millele on omased kõik töötluse põhiosale iseloomulikud tunnused: sekventsiline areng, mis päädib poolkadentsi ja sellele üldreeglina järgneva täiendiga. Eriti arendatud töötlused võivad sisaldada ka teist või kolmandat valerepriisi ja sellest tulenevalt kolme või nelja töötluse põhiosana funktsioneerivat arendatud muusikalist lauset.

Sonaadivormi repriisi ülesandeks on lahendada ekspositsioonis artikuleeritud helistikuline dihhotoomia, s.t esitada ekspositsioonis kõlanud materjal tervikuna põhihelistikus või muuta pea- ja kõrvalhelistikuala helistikulist suhet viisil, mis mõjub ekspositsioonis artikuleeritud helistikulise dihhotoomia lahendusena. Sellest tulenevalt on repriisi moodustavate alaosade järjekord reeglina analoogiline ekspositsiooni alaosade järjekorrale. Peamised võimalikud erinevused ekspositsiooni ja repriisi vahel on seotud sidepartiiga. Viimase ülesanne on ekspositsioonis teatavasti peahelistiku kui harmoonilise keskme destabiliseerimine ning uue helistiku ettevalmistamine. Kuna repriisis aga ekspositsioonile omane helistike vastandamine puudub, siis kaob suuresti ka vajadus mainitud helistikke ühendava vormiosa järgi. Sellest tulenevalt võib sidepartii olla repriisis peapartiiga n-ö kokku sulanud, s.t et peapartiina algav vormiosa teiseneb muusikalise arengu käigus sidepartii temaatiliste tunnuste ja poolkadentsiga lõppevaks vormiosaks. Teise võimalusena võib sidepartii olla hoopis laiendatud. Sidepartii sellise vormi tingib repriisi kõikide vormiosade tuginemine ühele ja samale helistikule, mis võib viia helistiku ülekasutamiseni. Laiendatud sidepartii ülesandeks ongi seetõttu (sekventsiliselt) moduleerida mitmetesse, sageli harmooniliselt kaugetesse helistikesse, et tagasipöördumine põhihelistikku sidepartii lõpus mõjuks taas harmooniliselt värskena. Kõige vähem muutub repriisis kõrvalpartii ülesehitus. Kõrvalpartiile järgneva lõpupartii laused võivad olla repriisis laiendatud ning omandada vormi koodafunktsioonile omaseid tunnuseid (kaldumine subdominanti, toonikaorelipunkti kasutamine), vrd ekspositsiooni ja repriisi ülesehitust näites VI.5.1. Mõnikord võib repriisile järgneda ka kooda kui iseseisev vormiüksus. Temaatiliselt on see tavaliselt artikuleeritud peateema veelkordse tagasitulekuga, mis avaldub aga kadentsijärgsele harmooniale iseloomulikus kontekstis.

Näide VI.5.1, sonaadivorm Mozarti teose “Eine kleine Nachtmusik”, KV 525 I osas (sonaadivorm mažoorses helistikus)

Näide VI.5.2, sonaadivorm Mozarti klaverisonaadi a-moll, KV 310, I osas (sonaadivorm minoorses helistikus)