VI.6 Rondo. Rondo-sonaat.

Rondo on vorm, mis põhineb peateema ehk nn refrääni (refrain) korduvatel tagasitulekutel (repriisidel). Refrääne eraldavad üksteisest aga vaheosad ehk kupleed (couplet). Rondo kõige elementaarsem avaldumisvorm on viieosaline, ABACA, kus A viitab korduvalt tagasipöörduvale refräänile ning B, C jne kupleedele. Sageli avaldub rondo aga ka seitsmeosalisena kas kujul ABACADA või ABACAB₁A (kus B₁ viitab esimese kuplee tagasipöördumisele uues helistikus). Viimasel puhul on põhjust rääkida juba rondo-sonaadist (rondo-sonaadivormist), sest selles mängitakse vormi arenedes ümber kahe temaatilise üksuse A ja B helistikuline suhe nii, nagu see on omane ka sonaadivormile. Rondo ja eriti rondo-sonaat artikuleerib vormina sageli sonaaditsükli (vt ptk VI.9) finaali, kuid võib avalduda ka aeglase osa vormina.

Rondo refrään võib avalduda mitmel erineval kuju. Sageli on refrään kirjutatud mõnes klassikalise peateema vormis, s.t kui suur lause, periood või hübriid (vt näite VI.6.1 takte 1-8), kuid see võib olla ka kahe- või kolmeosalises lihtvormis (vt näite VI.6.2 takte 1-16). Peateemana on refrään alati peahelistikus. Refrääni hilisemal kordumisel võib see avalduda vormilises mõttes ka mittetäielikult (näiteks esitatakse perioodivormis refrääni puhul ainult selle eellause või kolmeosalises lihtvormis refrääni puhul ainult selle esimene osa jne, vt näite VI.6.2 takte 136-149 ja vrd neid sama näite taktidega 1-16), kuid alati põhihelistikus; refrääni materjali avaldumine mõnes muus helistikus on analoogiliselt sonaadivormiga käsitletav nn valerepriisina, s.t näilise ja mitte tegeliku peateema tagasipöördumisena, vt näite VI.6.1 takte 41-52 ja vrd neid sama näite taktidega 1-8).

Refrääne eraldavad kupleed võivad aga avalduda mitmel viisil, kas n-ö (1) siseteemadena (interior theme), (2) sonaadivormile sarnase sidepartii-kõrvalpartii kompleksina (subordinate-theme complex) või (3) sonaadivormile sarnase töötlusena (development). Kahel viimasel juhul nimetatakse kupleesid ka episoodideks. Siseteemana avalduv kuplee on kirjutatud mõnes kõrvalhelistikus (mõnikord ka samanimelises helistikus) ning reeglina kahe- või kolmeosalises lihtvormis; mainitud vormidele omaselt lõpeb see tavaliselt ka kinnise täiskadentsiga. Mõnikord võib aga siseteema paremaks ühildumiseks järgneva refrääniga jääda ka harmooniliselt lahtiseks, s.t lõppeda (peahelistiku) dominandil, vt näite VI.6.2 takte 57-100. Kui see on aga siiski vormiliselt ja harmooniliselt suletud (s.t et see lõpeb kinnise täiskadentsiga), siis võib siseteema ja sellele järgneva refrääni vahel olla põhihelistikku tagasimoduleeriv või seda ettevalmistav sideosa. Siseteema võib avalduda nii esimese, teise kui ka kolmanda (B, C, D jne) kuplee vormina.

Kui kuplee avaldub sonaadivormile sarnase sidepartii-kõrvalpartii kompleksina (episoodina), siis algab see sageli sidepartiile sarnaselt põhihelistikus, millele järgneb aga modulatsioon kõrvalhelistikku, mis sonaadivormile sarnaselt on mažoorse teose puhul kas dominanthelistik või minoorse teose puhul paralleelhelistik, vt näite VI.6.1 takte 8-21 ning näite VI.6.2 takte 16-40. Erinevalt sonaadivormile omasest tavapraktikast võib sidepartii ka sellele järgneva kõrvalpartiiga kokku sulada (s.t sidepartii ja kõrvalpartii vahel võib puududa sonaadivormile sageli omane vahetsesuur, vt ptk VI.5). Teise võimalusena võib sidepartii üldse puududa ning kuplee algab kohe uues helistikus kõrvalpartiiga, mis aga erinevalt siseteemast pole lõpetatud kahe- või kolmeosalises lihtvormis. Sageli on kuplee aluseks oleva sidepartii-kõrvalpartii kompleksi kõrvalteema lühem ning mõnikord võib selle lõpus puududa kinnine täiskadents, mis oli teatavasti kohustuslik element sonaadivormi kõrvalpartii puhul, ning kõrvalteema võib sujuvalt üle kasvada refrääni tagasimoduleerivaks sideosaks (vt näite VI.6.2 kõrvalpartiid taktides 27-40, mis taktis 37 lõpeb poolkadentsiga ning millele järgneb vormiline täiend dominandil: viimane seob kõrvalpartii järgneva refrääniga). Sidepartii-kõrvalpartii kompleks on kuplee vormina omane eelkõige teisele kupleele (B) ning selle kordusele rondo-sonaadis (B₁).

Kui kuplee avaldub sarnaselt sonaadivormi töötlusosale, omab see üldreeglina kõiki vastavale vormiosale iseloomulikke tunnuseid. Nagu sonaadivormi töötluses on sellise kuplee keskseks ehk põhiosaks (core) arendatud sekventsilise ülesehitusega ja poolkadentsiga lõppev muusikaline lause, millele võib eelneda sissejuhatus (refrääni töötluse põhiosaga ühendav sideosa) ja lõpuosa (töötluse põhiosa lõppu tagasituleva refrääni algusega ühendav sideosa), ning analoogiliselt sonaadivormi töötlusega võib see sisaldada ka valerepriisi (refrääniteema tagasitulekut mõnes kõrvalhelistikus) koos kõigi sellest tulenevate järelmitega (vt näite VI.6.1 takti 42). Sonaadivormi töötlusele sarnane vorm on reeglina omane teisele kupleele (C).

Kuplee vorm pole tingimata seotud sellega, kas tegemist on viie- või seitsmeosalise rondo (ABACA või ABACADA) või rondo-sonaadiga (ABACAB₁A). Sidepartii-kõrvalpartii kompleksina avalduv esimene kuplee (B) või töötlusena avalduv teine kuplee (C) on küll ootuspärane rondo-sonaadile, kuid kaugeltki mitte ebatavaline ka viie- või seitsmeosalises rondos. Samuti võib rondo-sonaadi teine, ootuspäraselt sonaadivormi töötlust esindav kuplee (C) olla asendatud hoopis uuel temaatilisel materjalil põhineva siseteemaga.

Mõnikord võib rondo avalduda ka kujul, milles on ühendatud viieosaline rondo ja rondo-sonaat ABACB₁A. Sellises rondos ei järgne teisele kupleele mitte refrään, vaid esimese kuplee transponeeritud kordus. Sellises vormis avaldub rondo eelkõige Mozarti muusikas. Sonaaditsükli aeglastes osades võib rondo, kus rondo refrääni esindab mõni klassikalise peateema vorm (suur lause või periood = a) ning kupleesid sellega proportsionaalselt võrdne muusikaline lause või lausete grupp (= b, c), võib rondo (= abaca) avalduda sarnaselt lühendatud repriisiga kolmeosalisele liitvormile (ABA₁), milles aba=A, c=B ja a=A₁. Sellisel juhul ongi tegemist n-ö piiripealse vormiga, mida on võimalik tõlgendada mitmeti. Mõnikord aitavad vormi määratleda kordusmärgid: kolmeosalisele lihtvormile on omane esimese (a) ning teise ja kolmanda osa (b, c) kordamine ning sellise kordamise puhul ei saa vormilõiku b määratleda kupleena (sest rondos saab kuplee korduda vaid transponeeritud kujul) ning kogu vormi rondona.

Näide VI.6.1, rondo Mozarti klaverisonaadi C-duur, KV 545, III osa vormina

Näide VI.6.2, rondo-sonaat Beethoveni klaverisonaadi A-duur op. 2, nr. 2, IV osa vormina