VI.7 Sonaadivorm klassikalises instrumentaalkontserdis.

Klassikaline instrumentaalkontsert on teos soolopillile (soolopillidele) ja orkestrile. Analoogiliselt teiste klassikalise instrumentaalmuusika žanridega nagu sümfoonia ja sonaat või ansamblimuusikažanrid nagu trio, kvartett ja kvintett põhineb ka instrumentaalkontsert klassikalisel sonaaditsüklil (vt ptk VI.9), mille esimene osa on reeglina kirjutatud sonaadivormis. Erinevalt teistest klassikalisest instrumentaalmuusika žanridest avaldub sonaadivorm instrumentaalkontserdis aga mõnevõrra erinevalt.

Sonaadivormile on sageli omande ekspositsiooni kordamine, kusjuures kordust ei kirjutata välja, vaid ekspositsiooni lõppu kirjutatakse kordusmärgid. Instrumentaalkontserdis avaldub see põhimõte aga kahe ekspositsiooni – orkestriekspositsiooni ehk avaritornelli (opening ritornello) ning solistiekspositsiooni näol, vt näite VI.7.1 takte 1-66 ning 67-137. Erinev on ka kahe ekspositsiooni tonaalne plaan: avaritornelli näol on tegemist püsitonaalse ekspositsiooniga ehk see algab ja lõpeb põhihelistikus, solistiekspositsiooni näol aga tavapärase moduleeriva ekspositsiooniga, mis mažoorsetes teostes lõpeb tavaliselt dominanthelistikku ning minoorsetes teostes paralleelhelistikku. Kaks ekspositsiooni erinevad teineteisest ka vormilise ulatuse ja kohati temaatilise materjali poolest: üldreeglina on teine ekspositsioon arendatum ning selles tuuakse sisse uusi temaatilisi ideid, vrd näite VI.7.1 takte 1-66 ning 67-137.

Solistiekspositsioonile, mis lõpeb tavaliselt kõrvalpartiiga, järgneb uus orkestri vahemäng, vaheritornell, (subordinate key ritornello), mis vormiliselt esindab ekspositsiooni lõpupartiid ning mõnikord ka lõpupartiid töötlusega ühendavat sideosa, vt näite VI.7.1 takte 137-155. Vaheritornell esitatakse reeglina ainult orkestri poolt, kuid mõnikord võib selle lõpus osaleda ka soolopill, vt näite VI.7.1 takte 149-155.

Töötlusosa tervikuna ei erine aga kuigivõrd tavapärase sonaadivormi töötlusest ning sisaldab kõiki töötlusele omaseid komponente, vt ptk VI.5 ning näite VI.7.1 takte 156-197 (töötluse põhiosa hõlmab takte 156-178, millele järgneb orelipunkti näol vormiline täiend taktides 178-189; sellele järgneb omakorda töötlust ja repriisi ühendav sidelõik taktides 189-197). Tavapärane on ka repriis, milles pöördub tagasi nii orkestri avaritornelli kui ka solistiekspositsiooni muusikaline materjal, vt näite VI.7.1 takte 198-284 ning vrd seda sama näite taktidega 67-137 (solistiekspositsioon). Repriisi lõpetab orkestri lõpuritornell (closing ritornello), mida peaaegu alati katkestab ka solisti kadents, vt näite VI.7.1 takte 284-343. Kooda aga instrumentaalkontserdi esimesele osale omases sonaadivormis üldreeglina puudub.

Näide VI.7.1, sonaadivorm Mozarti klaverikontserdis A-duur, KV …, I osa vormina