VI.8 Teema ja variatsioonid.

Teema ja variatsioonid põhineb lihtsal vormilisel plaanil, mille kohaselt kahe- või kolmeosalises lihtvormis teemale järgneb rida selle variatsioone, mille arv ei ole kindlalt piiritletud, vt näide VI.8.1 (teema kõlab taktides 1-18 ning sellele järgneb kuus variatsiooni). Kuigi tavapäraselt kasutatakse variatsioonivormi klassikalise sonaaditsükli (vt ptk VI.9) aeglases osas, võib see põhimõtteliselt avalduda ka sonaaditsükli kõikides teistes osades, v.a. tantsuline osa. Teema varieerimisel ei muutu reeglina selle vorm ning harmooniline ja tonaalne plaan (sh säilib ka taktide arv), küll aga karakter, mida väljendab nii teemast erinev figuratsioon, faktuur, dünaamika kui ka instrumentatsioon (orkestratsioon), vrd näite VI.8.1 takte 19-36 (Var. 1), 37-54 (Var. 2) jne teema taktidega 1-18. Ühtlasi on klassikaliste variatsioonide järjestamisele üldreeglina iseloomulik virtuoossuse järk-järguline kasv.

Kui tavaliselt esineb kolmeosaline lihtvorm võrreldes kaheosalise (ilma repriisita) lihtvormiga klassikalises instrumentaalmuusikas oluliselt sagedamini, siis variatsioonivormi puhul eelistatakse teema vormina pigem kaheosalist (ilma repriisita) vormi. Põhjus peitub variatsioonivormi ülesehituses, mis muusikalise põhiidee jätkuval kordamisel võib repriisi sisaldava teema puhul viia temaatilise üleeksponeerimisneni.

Kuigi teemale järgnevate variatsioonide puhul nende vorm reeglina ei muutu, võib see mõnikord teema vormist siiski vähese määral lahkneda. Tavaliselt juhtub see n-ö minore-variatsioonis, s.t variatsioonis, mis on kirjutatud samanimelises minooris. (Kui kogu variatsioonivorm on minoorhelistikus, siis vastab sellele variatsioonitüübile maggiore-variatsioon.) Kuna minoor käitub harmooniliselt mažoorist mõnevõrra erinevalt ning harmoonia on üks muusikalise vormi olulisemaid mõjutajaid, siis võib ka minore-variatsiooni ülesehitus olla teemaga võrreldes erinev, vt näite VI.8.1 takte 55-72 (Var. III = minore-variatsioon) ning vrd neid sama näite taktidega 1-18 (teema). Teiseks erandiks võib olla nn finaal-variatsioon, s.t kogu vormi lõpetav variatsioon, mis võib teemaga võrreldes olla vormiliselt laiendatud või millele võib olla lisatud kooda, vt näite VI.8.1 takte 111-137 (Var. VI = finaal-variatsioon ja kooda) ning vrd neid sama näite taktidega 1-18 (teema). Mõnikord eelneb finaal-variatsioonile ka nn adagio-variatsioon, s.t variatsioon, mille tempo on teemaga võrreldes oluliselt aeglasem ja mõnikord võib väiksemaid vormilisi muutusi sisaldada ka see variatsioon, vt näite VI.8.1 takte 91-110 (Var. V = adagio-variatsioon) ning vrd neid sama näite taktidega 1-18 (teema). Lisaks eelpool öeldule võivad variatsioone ühendada sideosad.

Mõnikord võivad variatsioonid põhineda ka kahel teemal, mis on suhteliselt kontrastsed. Selliseid variatsioone nimetatakse topeltvariatsioonideks. Vormiliselt on sellised variatsioonid mõnevõrra vabamad: kui esimene teema on tavaliselt kahe- või kolmeosalises lihtvormis, siis teine teema on sageli vähem rangema ülesehitusega, näiteks kahe- või kolmeosalises lihtvormis, mis jääb aga harmooniliselt lahtiseks (s.t selle lõpus puudub täiskadents), või täielikult vabavormis. Nii nagu teemad, järgnevad ka variatsioonid üksteisele vaheldumisi, s.t et kordamööda varieeritakse esimest ja teist teemat, kuid mingil hetkel võidakse sellisest fikseeritud järjekorrast ka loobuda. Topeltvariatsioonidele on ühtlasi sageli omane küllaltki arendatud kooda.

Näide VI.8.1, teema ja variatsioonid Mozarti klaverisonaadid A-duur, KV 331, I osa vormina