VI.9 Sonaaditsükkel.

Klassikalised suurvormid või žanrid – sümfoonia, instrumentaalkontsert, kvartett, sonaat – on mitmeosalised teosed, mis põhinevad nn klassikalisel sonaaditsüklil. Sonaaditsükkel on mudel, mis määrab kindlaks teost moodustavate osade vormi, üldise karakteri, arvu ja iseloomuliku järjekorra. Seega võib sonaaditsüklit mõista ka paljuosalise teose tervikvormina. Sonaaditsüklit moodustavateks põhiüksusteks on (1) sonaadivormil põhinev kiire ja dramaatiline osa, (2) sonaadivormil, kolmeosalisel liitvormil või rondovormil põhinev aeglane ja lüüriline osa, (3) kolmeosalisel liitvormil põhinev tantsuline osa (menuett või skertso) ning (4) sonaadivormil või rondol põhinev kiire ja energilise karakteriga osa. Mainitud osi võib tähistada ka lühendatult kui (1) kiire-dramaatiline, (2) aeglane-lüüriline, (3) kiire-tantsuline ning (4) kiire-energiline. Mainitud üksuste järjestamisel moodustuvad kolme- ja neljaosalised sonaaditsüklid.

Kolmeosalise sonaaditsükli moodustavad (1) kiire-dramaatiline I osa, aeglane-lüüriline II osa ja kiire-energiline finaal või (2) kiire-dramaatiline I osa, aeglane-lüüriline II osa ja kiire-tantsuline finaal. (Viimatimainitud tsükkel on omane pigem varaklassikalistele teostele.) Neljaosalise tsükli moodustavad aga (1) kiire-dramaatiline I osa, aeglane-lüüriline II osa, kiire-tantsuline III osa ja kiire-energiline finaal või tsükli variant, milles keskmised osad on ümber pööratud: (2) kiire-dramaatiline I osa, kiire-tantsuline II osa, aeglane-lüüriline III osa ja kiire-energiline finaal. Sellest tuleneb, et konventsionaalne sonaaditsükkel algab alati kiire-dramaatilise ning lõpeb üldreeglina kiire-energilise osaga (kolmeosalises tsüklis võib viimane küll mõnikord olla asendatud kiire-tantsulise osaga). Samuti sisaldab konventsionaalne sonaaditsükkel alati aeglast-lüürilist osa, mis on alati üks tsükli n-ö siseosadest (s.t mitte kunagi selle esimene või viimane osa). Kolmeosalisel tsüklil põhineb enamik klassikalistest instrumentaalkontsertidest, samuti valdav osa sonaate ning Haydni ja Mozarti varasemaid sümfooniaid, neljaosalisel tsüklil aga valdav osa keelpillikvartette (ja teise ansambliteoseid) ning kõrgklassikalisi sümfooniaid.

Alates XIX sajandist on sonaaditsükkel teinud läbi mitmesuguseid muutusi. Üheks tüüpilisemaks tendentsiks on olnud esimese kiire-dramaatilise osa järk-järguline aeglustumine kuni selleni, et sonaaditsükkel võib alata ka poolkiire-dramaatilise või lausa aeglase-dramaatilise osaga. Teiseks olulisemaks muutuseks on aeglase finaali ilmumine. Kui nii tsükli esimene kui ka viimane osa on aeglased, võib moodustuda omalaadne tagurpidipööratud muster aeglane-kiire-aeglane, mis kolmeosalise tsükli puhul võib avalduda vormina aeglane-dramaatiline I osa, kiire-tantsuline II osa ja aeglane-dramaatiline finaal või neljaosalise tsükli puhul vormina aeglane-dramaatiline I osa, (pool)kiire-tantsuline II osa, kiire-tantsuline/energiline III osa ja aeglane-dramaatiline finaal.